Erkki Ehasalu

New Zealand Wallpapers

2011-05-11T02:56:00.039+03:00

Uus-Meremaa üks sümbolitest - sõnajalg.

See kala tegi viimasel päeval tuju rõõmsaks ning pani reisile ilusa punkti.

See kala sai viimasel päeval püütud ning kuna kiirustasin oma lennule, siis sai ka tagasi lastud.

Minu rekordforell, 60cm välised gabariidid. Püütud Strike Pro vobleriga.

See tegelane haaras sama väikest jõeforellivärvides Strike Pro voblerit, millega sai ka kõige pikem kala püütud.

Arthur´i jõgi Milfordi matkaraja lõpuosas.

Clintoni jõgi Mildordi matakaraja kõrval.

Nagu kivi taga :)

Selle kala püügil tuli meelde ütlused: "lant oli nagu kivi taga kinni". Ja tõesti selline tunne oli ka minul. Alguses ei olnud nagu mingisugust liikumist, lihtsalt istus tugevalt põhjas kinni. Ja siis kui hakkas vedama. Tõsti on mõnus kuulata kuidas sidur vingub käes ja pulss on 200 peal. Siis kui kala hüppas veest täies pikkuses välja jättis vist süda 2 pööret vahele, arvasin et nüüd on see kala läinud. Laiast jõest on ka ses mõttes väga vinge püüda, et kalal on võimalik mõnusalt ringi ujuda ja püüdjal adrenaliini veel rohkem üles kruvida. Kaldale ta lõpuks ikka sain ja kuna oli nii vinge tegelane, siis lasin ka tagasi. Videos on ka väike klipp sellest. Tegijaks landiks osutus seekord jõeforelli värvides Tasmanian Devil.

Pildil üks väga tegija BlueFoxi pöörlevatest lantidest, millega olen hästi kala saanud nii Lõuna-Eestis kui Uus-Meremaal.

Clintoni jõgi - sellest kohast püüdis üks kaasmatkajatest 3kg vikerforelli, oli ikka pirakas küll.

Üks jõeforellidest mis sai vaskse BlueFoxi pöörlevaga Clintoni jõest püütud. Peale selle kala saamist heitsin landi vastas kaldal oleva kuuse otsa :(

Clintoni jõgi

Clintoni jõgi Milford Tracki alguses.

Veel üks paik kus filmiti tseene Sõrmuste Isanda filmi jaoks - Lothorien/Fangorn/Isengard/Battle of Amon Hen.

Vett ei ole vaja poest osta :)

Selle koha nimi oli The Paradise - koht väga ilusate metsade ning põldudega. Lisaks jookseb läbi sealt ka üks liustikujõgesid ning natuke eemalt saab alguses ka üks ilus ja pikk matkarada - sellest on juttu ka ühes varasemas postituses.

Matkarada Mavora järve ääres. See sammal oli nii mõnusalt pehme, et vahepeal sai sinna lihtsalt pikali visatud ja lebotatud, heal oli seal ka istuda ja õlut juua :)

Mavora jõgi - ka selle koha lähistel filmiti osa Sõrmuste Isanda tseene, täpselt ei tea küll kus.

Queenstown - ehk adrenaliininarkarite pealinn. Selles linnas on võimalik igasugu erinevaid ekstreemseid hüppeid ja lollusi teha. Veel müüakse siin ülihead jäätist ja õlut, pluss megamonsterburgereid, mis ei taha kätte ära mahtuda :)

Pelennor Fields - selles kohas filmiti osa tseene filmile Lord of The Rings/Sõrmuste Isand. Taamal on näha ka Twizeli jõgi - kindlasti kohe minu lemmik jõgi Uus-Meremaal :)

Enamus Twizeli jõest saadud jõeforellidest olid küllaltki heledat tooni.

Selle kala püügist peaks olema ka videolõik varasema Uus-Meremaa postituse all.

See vist oli üks esimesi kala mille sain musta punaste täppidega Blue Foxi nr 2 pöörleva landiga. Nii palju võin ette öelda, et see pöörlev lant osutus täielikuks forellimagnetiks.

See jõekas nägi samasugune hele välja nagu vesi Pukaki kanalis. Pilt sai tehtud pigem dokumenteerimiseks, kuna see oli esimene forell mille Tasmanian Devili landiga sain. Pukaki kanalist mul mõõdus kala ei õnnestunudki saada. Selle tegelase lasin ka omi tegemisi tegema. Netis olen küll näinud pilte täielikest monsterforellidest mis on sellest kanalist püütud, üle 5kg kindlasti.

See viker pakkus mõnusa püügielamuse. Mõnus on vaadata kui kala täies pikkuses veest välja hüppab.

Oreti jõgi - siit kala ei saanud, isegi ei näinud ühtegi, kuigi pidavat olema Uus-Meremaa lõuna saare lõuna osa üks parimaid forellijõgesid. Ju siis ei olnud minu päev.

Mavora järv. Vanemate postituste all on ka üks HD video, kuidas üks küllaltki suur jõeforell pinnalt putukat käib võtmas. Kahjuks oli järve ääres suhteliselt ligipääsmatu tolles kohas ning püüda ei õnnestunud.

Aparima jõgi

Aparima jõgi - siit kala ei saanud kahjuks. Tore oli siiski selle jõe ääres matkata ja niisama olla.

Clay kaljud

Pukaki kanal ja tohutult vinge rendiauto :)

Kaalu ei tea, täpset pikkust ka mitte (u 50cm). Tegi korralikku sõitu vees ja pakkus hästi hea elamus. Peale fotosessiooni lasin tagasi kasvama.

Esimene tõsisem vikerforell Uus-Meremaalt. Kuna varem olin juba ühe kilose kala püüdnud, siis lasin selle tegelase tagasi omi asju ajama.

Laguun Twizeli jõe ääres. 3a tagasi sai siin sõber Lennyga ujumas käidud. Suuri kalu on selles pisikeses järves palju, püüda võib aga ainult lendõngega.

Twizeli jõgi

Pukaki kanal

Videod asuvad siin:

http://erkkiehasalu.blogspot.com/2010/11/hiking-and-fishing-in-new-zealand_17.html

Alice Springs

2011-05-07T11:39:00.003+03:00

Zillie Falls, Queensland

2011-01-18T10:42:00.002+02:00

The Paradise

2010-12-09T00:20:00.003+02:00

The Paradise, Glenorchy, New Zealand

A picturesque village at the head of Lake Wakatipu is known as the ‘Gateway to Paradise’. Although the title may seem presumptuous, it is true. For those who have been searching for Paradise it’s just 20 km northwest of Glenorchy. It lies beside the Dart River offering picture-perfect views of the Humboldt Range and Mt.Earnslaw, but was named for the local paradise ducks rather than the idyllic scenery. The road passes a tranquil lake and enters a sub-alpine forest dripping with moss. A short walk from the road takes you to a lovely waterfall.

Glenorchy also holds the key for travellers who are keen to do New Zealand’s Great Walks. The main access to the renowned Routeburn, Rees-Dart and Greenstone-Caples Tracks is through Glenorchy and then up the valley to the track entry points. The drive up Lake Wakatipu to Glenorchy is worthwhile even for non-trampers, as ever-changing alpine views unfold with every turn of the road.

The tramping opportunities in this area are the finest in the country. The fame of the Routeburn is eclipsed only by the Milford Track. The Routeburn crosses the Humboldt Range through spectacular scenery with dense forest, river flats, plunging waterfalls, and alpine lakes. The Rees-Dart is the toughest tramp, crossing alpine passes and rough terrain. The Greenstone and Caples are gently graded valley walks for the most part.

Glenorchy also offers a tranquil setting for those who simply want to relax and enjoy the mountain air. A perfect retreat where you can go fishing, riding or walking around the local wetland areas, taking in the mountain scenery.

Above all, Glenorchy is a peaceful place. An ideal base for unwinding or for venturing out on the Great Walks.

Pokumaa/Pokuland

2010-11-30T05:02:00.003+02:00

Lindis Pass, New Zealand 2010

Milford Track

2010-11-17T22:56:00.039+02:00

Uus-Meremaa reisi alustasin Christchurchist nagu enamus lõunasaarele tulnud matkajaist. Linnas veetsingi ainult esimese öö ja seadsin suuna väikese koha Twizeli suunas. Kuna sõita tuli oma 3h, korjasin tee pealt ka ühe hääletaja peale, kohaliku kiwi kuti. Tüüp suundus Queenstowni tööd otsima. Rääkis ka ühe maavärina loo: Üks abielumees olevat tulnud Aucklandist (Uus-Meremaa suurim linn) Christchurchi, “ametiasjus” ja kohalikku bordelli külastanud (Uus-Meremaal on need legaalsed). Bordelli oli mees läinud taksoga ja indust taksojuhi välja ootama jätnud. Parasjagu seal oma parimaid mehetegusi tehas aga hakkas maavärin peale. Naised ja kliendid hakkasid siis ükshaaval majast karjudes välja jooksma (mäletatavasti oli 7 palline maavärin). Indust taksojuht mõtles: “This is a good shit” ja hakkas pilte klõpsima. Hiljem müüs pildid kohalikule Christchurchi ajalehele maha. Kuna aga pildid olid head, ostis Aucklandi ajaleht need ka endale. Kutt läks koju, lõi kohaliku ajalehe lahti ja kohe teisel leheküljel oli tema pilt koos lõbutüdrukutega – lahutus.

Sõit Twizelisse möödus küllaltki kiiresti ja lõbusalt. Kohale jõudes oli tore jälle tuttavat kohta külastada. Neljapäeva keskpäeval oli külake küllaltki vaikne. Kohalik restoranipidaja mainis, et turismihooaeg pole veel peale hakanud ja kliente veel vähe. Mulle see meeldis, sai kohalikega hästi jutu peale, sest kellelgi polnud kiire. Kuigi jah, võrreldes Eestiga või Melbourniga, pole seal vist üldiselt kellelgi kiire. Kalastustarvete poest muretsesin priimusele gaasi, mõned landid, kalastusloa ning fileermisnoa. Endal käis küll peast mõte läbi, et kas seda nuga just vaja on, tea kas kala ikka saab. Poeomanik näitas ka veel mõned head püügikohad, kus vastavalt aastaajale pidavat hästi kala saama.

Esimesed paar päeva veetsingi Twizeli ümbruses. Püüdsin kala, jõin õlut, vahtisin tähti ning puhkasin linnamürast kõrvu – alguses oli harjumatult vaikne ja rahulik. Nende paari päeva jooksul ei kohanud jõe ääres ühtegi hingelist peale jäneste ja nirkide.

Jäneseid ja nirke on aga meremaal palju. Nagu sober Meelis mainis, käivad kohalikud nädalavahetusel lihtsalt jäneseid laskmas. Polevatki nagu jaht, vaid lihtsalt lastakse meelelahutuse mõttes närilisi maha. Nirke (ing k stoat) püütakse sellepärast, et nood soovad linnud ära, kuigi toodi nad just meremaale et jänestest lahti saada. Kui hästi tähelepanelikult all olevat videot vaadata, siis on ka näha kui üks nirkidest jõge ületab.

Eelmine kord kui 3 aastat tagasi sai Twizelis käidud, siis sealt püüdsingi kogu reisi ainukese forelli. Kala oli küll jões väga palju, kuid ükski lanti ei võtnud. Peale seda hakkasingi juba vaikselt arvama, et ega ilma lendõngeta polegi sealt võimalik suurt kala saada. Tagantjärele aga tean milles probleem oli, püüdsin ju varem praktiliselt köiega mille otsas oli lant. Uus-Meremaa veed on aga väga läbipaistvad ja see köis oli juba kaugele näha. Seekord kasutasin peenikest 0,2mm tamiili ja väikeseid landilõkse – tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Praktiliselt päeva alguses sain juba paar üle kilo kala. Kuna kõht oli tühi, siis sai esimene kala kohe ka söögiks võetud. Kuna ma olen seda meelt, et rohkem pole kala vaja endale võtta kui süüa jõuad, siis järgmise kala lasin tagasi. Selle võrra oli ka mõnusam püüki nautida, ei pidanud kohe ritv pooleks kala veest välja kangutama.

My first 60cm trout/ minu esimene 60cm forell, u 2kg. Püütud Clintoni jõest.

Et väga ainult kalamehe jutuks ei läheks, siis räägin natuke Milford Trackist.

Milford Track on 54km matkarada üle Mackinnn Passi. Saab alguse Glace Wharfist ning kulgeb suurem jaolt kahe jõe Clitoni ja Arthuri äärt mööda. Raskusastmelt on selline keskmine. Ilmselt kõige raskem on raja keskosa, kui on vaja tõusta 1,1km kõrgusele. Kuid kuna raja läbimiseks on 4 päeva, siis on suhteliselt palju aega ringi uitada ja vaikselt kõndida.

Rada on võimalik läbida kui üksik matkaja või siis koos giidiga. Kui minna rajale üksinda, siis tuleb kogu söök ja magamiskott matkale kaasa võtta. Kui aga minna koos giidiga, siis piisab põhimõtteliselt väikesest seljakotist, sest kogu söök on matka korraldava firma poolt. Mina läksin üksi, seega tuli kogu söök kaasa võtta. Koos foto- ja kalastusvarustusega oli kott kuskil 18kg. Üldiselt on mõistlik võtta kaasa nö kiirnuudleid või siis kuivtoitu. Kuna mul oli aga kindel plaan kala saada, siis võtsin ka mõned kartulid ja porgandid kaasa, et kalasuppi teha – ei pidanud kahetsema.

Nagu korralik matk ikka, algab kõik planeerimisest. Kuna Milford Track on üks maailma ilusaimaid ja ehedamaid, siis pole seal võimalik telkida. See aga tähendab seda, et tuleb varem endale mägimajake broneerida. Soovitatav on seda teha vähemalt 2kuud varem kuna nõudlus on suur. Rajale lastakse päevas ainult 40 matkajat, see on põhimõtteliselt voodi kohtade pärast. Võib olla ka et rada väga ei koormataks, kes teab.

Kalameestele nii palju infoks, et enne kalale minekut tuleb kogu varustust desinfitseerida. Teha saab seda samas kohas kus rajale minekuks pileti saab. Desinfitseerimine ei maksa midagi. Kogu varustus pestakse lihtsalt puhastusvahendiga üle, et Dydimo bakterit mitte edasi kanda. Milford Tracki mägimaja öö hind on 50 Uus-Meremaa dollarit, so u 500 krooni. Öömaja on küll väga lihtne, st lihtsalt narivoodi aga ega rohkem pole vajagi. Lebomatti pole kaasa vaja võtta, kuid magamiskott on vajalik. Olemas on korralik köök koos gaasipliitidega. Kogu prügi tuleb küll kuni matka lõpuni endaga kaasa võtta, selleks antakse matka alguses koos piletitega prügikott. Minu arust hästi mõstlik lahendus.

Lisaks öömajale on vaja ka laevapilet Te Anue Downs´ist Glade Wharfini, mis maksab 70$. Peale matka tuleb teise paadiga sõita Snadfly Pointist Milford Soundi, see lugu maksab 37$. Oleneb kes kuidagi reisib, aga mina jätsin oma rendiauto matka alguspunkti, seega pidin sinna tagasisõiduks bussipileti ostma, 47$. Kogu matka maksumus sellisel kujul tuli 304$. Kes aga reisib bussiga, siis bussipilet Milford Soundist Queenstowni maksab 90$, mis mu meelest on küllaltki kallis. Arvestades seda, et edasi-tagasi läheb kuskil 180$, siis on mõistlikum väike auto rentida ja seda isegi sel ajal parklas hoida, sest pisema auto saab kuskil 20$ päev. Juurde läheb küll bensiini raha, aga kogu asi on tunduvalt mugava. Ma jätsin nt matka jaoks ebavajalikud asjad ja riided selleks ajaks autosse. Sellepärast pole vaja muretseda, et keegi autosse sisse murraks, Uus-Meremaa lõunasaar on küll väga turvaline - inimesed on ausad ja sõbralikud.

Esimene päev tuleb küllaltki vähe kõndida. Paadisillast kuni esimese mägimajani on kuskil 5-6km. Minule kui kalamehele oli see hästi mõnus, sest sain päris palju kalapüüda enne kui pikemale matkale asusin. Need kes tahavadki matkarjal rohkem kala püüda, neil tasukski panustada esimesele kahele päevale, kuna Clintoni jõgi on hästi ligipääsetav ning paljude heade püügikohtadega, st ka palju ilusaid suuri kalu. Hiljem on küll võimalik kala püüda ka Arthuri jõest, kuid jõele ligipääs on läbi tiheda metsa ning rohkem tuleb veest püüda.

Clinton River/ Clintoni jõgi

Teine päev on juba natukene raskem, kõndida tuleb kuskil 17km. Kuna aga selleks on aega terve päev, siis sai jälle küllaltki rahulikult võetud. Mul tuli koos kalapüüdmisega küll kilomeetreid natuke rohkem, aga maha ei murdnud. Hiljem vaatasin sammulugejast, et 10 päevaga kõndisingi keskmiselt kuskil 18km päevas. Mõni päev rohkem, teine vähem. Ilusaid matkaradu ja jõgesid on seal pealju ning kõike tahaks ju näha. Päeva lõpu osa on natukene raskem, sest rada tõuseb päeva teises pooles kuskil 300m merepinnast. Kogenud matkajale pole see küll midagi, kui aga terve päev kala püüda siis annab päeva lõpus väsimus tunda. Kokku tõuseb teisel päeval rada kuskil 500m merepinnast.

Milford Trackil õppisin ka kohalike käest kuidas Uus-Meremaal on aastakümneid forelli küpsetatud, just suurt kala. Mässid forelli 5 kihi märja ajalehe paberi sisse, viskad lõkkesse ning kui ajaleht põlema läheb, on kala valmis. Lihtne, kas pole? Pigem on ikka ju ajaleht kaasas kui foolium ning 3kg kala on ajalehe sisse ka tunduvalt lihtsam mässida. Eestis küll 3kg kala iga päev ei püüa, kuid Uus-Meremaal on kala tunduvalt rohkem.

Kolmas päev on ilmselt kõige raskem, kuna tuleb läbida Mackinnon Pass. Tõusta tuleb raja kõige kõrgema punktini 1069m kõrgusele. Kui ilm on hea, siis ülevalt Mackinnon Passist avaneb hästi ilus vaade mõlemale poole orgu. Ühelt poolt algab Arthuri, teiselt poolt Clinotoni jõgi. Minul ilmaga vaate osas ei vedanud, kuna vihma sadas praktiliselt horisontaalselt, vahepeal tuli ka rahet. Ilmselt need kes on varem mägedes käinud, teavad et ilm muutub teinekord väga äkki ning selleks peab ka vastav riietus kaasas olema. Nt teisel päeval püüdsin kala lühikestes riietes, kolmandal päeval panin kindad kätte ja mütsi pähe, sest nii kuramuse külm oli.

Võtsin matkale ka ühe Alexandri õlle kaasa. Päris mõnus oli seda raja tipus mekkida ja forelli kõrvale süüa. Kolmandal päeval saab kala püüda põhimõtteliselt siis kui oled jõudnud juba viimase öömajani ja sealt veel oma 10min edasi kõnnid, kuid eriliselt sellele päevale pole mõtet kalapüügi osas panustada.

Fangorn Forrest, near Mavora Lakes/Fangorni mets (filmist "Sõrmuste isand") Mavora järvede läHistel.

Neljas päev on matkamise mõttes küllaltki lihtne. Rada külgeb valdavalt alla mäge ning on kuival perioodil kergesti läbitav. Kui aga minna matkale nt septembris, siis võib juhtida nii, et osa rajast on nt meetri sügavuse vee all. (Vt ka all olevat videot). Viimasel päeval on vaja natuke varem ülesse ärgata, sest kõndida on 18km ning tuleb jõuda kella 2 paadi peale. Viimasel päeval kala püügi peale väga ei mõelnudki, pigem nautisin loodust ja tegin mõned videoklipid.

Seekord läkski vist nii, et olin rohkem vaimustuses kalapüügist kui fotode tegemisest ja proovisin ka rohkem filmi teha, siis saavad kodused ka natuke parema ülevaate.

Filmimise osas olen ma ikka veel täielik algaja, vist mu elus 3. video üldse mis teinud olen. Päris National Geography veel pole, pigem Enn vs kala :P Aga no vast sõpradel ja perel kõlbab vaadata. Eks püüan aja jooksul natuke seda filmimise asja ka õppida.

Lake Pukaki/ Pukaki Järv

10 päeva mis ma Uus-Meremaal veetsin olid kõik väga mõnusad ning lõõgastavad. Melbourne kesklinnast Twizelisse telki minnes oli tunne, nagu kogu maailm oleks vait jäänud. Ainus heli mida kuulsin oli oja vulin ning linnulaul, vahel ka mõni part prääksumas. Ja mis peamine, õhk oli väga värske. Hommikuks kui temperatuur oli langenud 6C, meenutas natuke varasügist Eestit. Peale 16kuud Austraalias olemist oli see ääretult meeldiv tunna, kuna Melbourne ilm on minu meelest küll väga... jama.

Tänud ka Meelisele, kes muga paariks päevaks ühines ning paar ilusat kohta näitas kus võiks pildistada ja matkata. Nt käisin ära kohas nimega The Paradise, kus on väga ilus mets.

PS! Uus-Meremaal matkates või kala püüdes tasub arvestada, et paljudes kohtades on tohutult sandfly-si. Teagi mis see nimi eesti keeles on, otsetõlkes liivakärbes. Küllaltki pisikesed on, aga hammustavad kõvasti ja nahk sügeleb hiljem veel 3 päeva, vähemalt minul. Ja üks kohalik ütles, et mida rohkem kätega vehkida, seda rohkem hammustavad.

Kalameestele tegin ka ühe väikese lõigu HD kvaliteedis. Kogu videot ei saanud kahjuks teha, kuna serveri maht on piiratud.

New Zealand

2010-11-07T13:26:00.003+02:00

Clinton Hut, Milford Track, New Zealand

02.11.2010

New Zealand

2010-10-26T00:05:00.003+03:00

Kui kõik läheb plaani päraselt, siis homme olen õhtul juba Uus-Meremaal. Kogu matkavarustus on juba pakitud ja raha vahetatud, vaja ainult viimased tööasjad kokku tõmmata.

Ainus jama on see, et Austraalia post pole suutnud mu juhilube ikka veel kohale toimetada ning auto rentimisega võib jama tekkida. Kuigi jah, ajutised Aussi load on mul olemas, iseasi kas Uus-Meremaa neid aktsepteerib.

Pilt tehtud Twizelis, kus 3 aastat tagasi sai kalal käidud. Sinna suundun ka seekord kohe esimesel päeval. Hiljem Queenstowni, kus saan sõbraga kokku ning see järel saare alumine tipp ning Milford Track. Kuni 8.novembrini olen levist väljas ja teen hoolega pilte ning videosid.

Ilusat kevadet/sügist!

Billabong

2010-10-09T14:34:00.002+03:00

Suurlinnas on küll vahelduseks mõnus elada. Austraalia kõige suurem kasiino/ööklubi, Crown, asub kodust 100m kaugusel. Kesklinna on kõigest 5min kõndida. Maja alumisel korrusel asub alkopood jne jne... Aga siiski tunnen puudust varahommikusest kalapüügist, karskest värskest õhust ning loodusmuusikast. Õnneks tuleb 16 päeva veel oodata ning siis olen tagasi oma unistuste riigis :) Seniks meenutan Põhja-Austraaliat.

Siin pilt Mary jõe vanajõekäärust, ing k Billabong.

Favorites

2010-09-26T05:48:00.002+03:00

Melbourne Botanic Gardens

Melbourne Botanic Gardens

Dragon in Kakadu National Park

Kakadu National Park

Frilled Necked Lizzard in Kakadu National Park

Dragonfly in Litchfeld National Park

Fishermen in Darwin

Darwin nights

Dandenong Rangers National Park, Victoria

Mary River, Litchfiel National Park

Cradle Mountain, Tasmania

Melbourne at Night

Tasmanian Devils

Dragonfly

2010-09-23T07:31:00.002+03:00

Kuna mulle endale see tegelane hullult meeldib, siis pane ka suurema pildi blogisse :)

Tasmaania

2010-08-31T13:55:00.003+03:00

Minu esimene videokatsetus ja esimene kord kui uue fotokaga pilte ja videosid tegin. Nagu näha, käsi veel väriseb nagu lamba jalga, aga ei tahtnud materjali prügikasti ka visata, kodustel ikkagi midagi vaadata. Eks oskused tulevad kogemustega :)

Kaameraks Canon 5D, objektiiv 17-40mm. Video on kõvasti kokkupakitud, sest mu läpakas polnud suuremaks rezulutsiuuniks võimeline.

Melbourne at night

2010-07-25T09:59:00.002+03:00

Tasmania

2010-07-21T14:49:00.003+03:00

Cradle Mt National Park - Nelson Creek

Siin üks foto ka natuke suuremalt. Tasmaania on selline koht, kuhu võiks veel tagasi minna. Pildistada on seal kõvasti ning septembrist hakkab ka uus kalapüügihooaeg. Lääne-Tasmaanias nägin nüüd ka väga ilusaid forellijõegesid ja ojasid. Loodetavasti tekib veel võimalus korra seal ära käia :P

Kings Canyon & outback

2010-06-21T01:46:00.012+03:00

Toomas sildi kõrval, mis annab märku teed ületava vee sügavusest

Floodway ehk üleujutus

Outbacktree - selle külge vist oli iga turist midagi jätnud. PS! Puu all oli ka pudel viskit, milles oli veel paar lõuatäit sees. Kui auto ära laguneb ja outbackist välja ei pääse, siis saab vähemalt enne dingode saabumist enda lõviks juua.

Maantee outbackis (sisemaal). Pikim sirge maantee asub Lääne Austraalias, 149km sirget teed

Kruusatee outbackis

Kings Canyon

Pildid suutsin juba üks päev ülesse laadida, aga teksti kirjutamiseks ei leia kohe kuidagi aega. Loodetavasti kui Kodumaja töö natukeseks ajaks kõrvale heidan, siis on rohkem aega hobidega tegeleda ja endale rohkem aega leida.

Kings Canyonist

Asub Watarrka rahvuspargis, ca 200km Ulurust kirdes. Kanjonisse pääseb küllaltki lihtsalt, mööda Luritja maanteed, mis lähebki ainult kuni rahvuspargini, sealt edasi juba tuleb mööda kruusateed sõita või siis ots ümber keerata ja 450km tagasi Alice Springsi.

Kanjonis saab teha mitmeid erinevaid kõnnakuid, lühimad on poole tunnised, pikim kuskil 4h. Pikim matk on küll kuskil 10km, kuid kui rahulikult kõndida, pildistada ja pikniku pidada, siis tuleb 4h kokku küll. Meie võtsime ette pikima ringi ümber ja üle kanjoni, mis tundus kõige huvitavam. Algus tundus natuke raske, sest tuli 200-300m 45 kraadise nurga all mäkke ronida. Hiljem kanjoni otsas oli juba asi lihtsam, valdavalt kas ühtlaselt kergelt tõusev või lauskmaa. Vaadata on palju - ürgjõgi, fossilid, dingod, konnad, ämblikud ja hea õnne korral sisalikud. Kahjuks endal ei õnnestunud dingosid näha, aga vahva oli sellegi poolest. Ilmselt üks kõige suuremaid nö atraktsioone on kanjonis olev laguun, kus saab ujuda. Vesi on küll külm, kuid kuuma ilmaga mõnusalt jahuav. Kanjoni kivimid sarnanesid natuke Uus-Meremaal olevate "pannkoogi kaljudega", põhimõtteliselt nagu punane paekivi :)

Ilmaga meil väga ei vedanud, sest oli pilves ja kõik kanjoni värvid ei tulnud päris nii esile nagu lootsin, aga ehk oligi natuke teistsugune? - üldiselt on ju Alice Spingsis ja seal lähistel ainult kuivad ja päikesepäistelised ilmad.

Tagasi teeks valisime erinealt tavalisest sirgest asfaldtees läbi outbacki viiva kruusatee, 155km. Alguses tundus päris lahe, sirge ja sile kruusatee, nagu lennuväljal oleks sõitnud. Peale esimest 10km aga pilt muutus, trastiliselt, tee oli küll sirge, kuid tunne oli nagu oleks üle kartulivagude sõitnud. Vahepeal kannatas ainult 30km/h sõita, siis oli küll juba tunne et keeraks otsa ümber, sest meie valduses oli tavaline sedaan, mitte 4x4 maastur. Aga no uudishimu sai ikka võitu ja otsustasime jätkata, õnneks või kahjuks oli see huvitav valik (ei saa öelda päris et hea või õige valik).

Ilmselt tänu sellele, et valisime tagasi sõiduks kruusatee, õnnestus meil ära näha Austraalia tõeline outback - kümnete kilomeetrite ulatuses täielik tühermaa, ainult mõningad põõsad. Tee oli sirge ja lai, oma 5-6 sõidurida kohe. Ja sirget teed jagus oma mitmekümneks kilomeetriks. Kui tee oleks sile olnud, oleks võinud käed lahti sõita. Pimedas aga muutus asi natuke närvesöövaks. Nt keset sirget teed on järsku kraav risti-põiki. Enne seda oli küll silt "DIP," (vist tõlkes sügav langus), kuid ei osanud arvata, et see kraav nii sügav on, kuskil pea 2m alla poole teepinda ja väga järsk. Kui oleks sõitnud 100km/h, siis võinuks auto ilusti teisele poole kraavi perve üle katuse keerata. Nüüd võib tekkida küll küsimus, milleks kraav keset kõrbe, 90% ajast ju on kuiv? Aga kurja kui sadama hakkab, siis on vett nagu emajões ja tekivad suured üleujutused, "floodwayd". Ja nii läks ka meiega. Poole tee peal hakkas vihma päris kõvasti sadama ja ei julgenudki outbackis kruusatee ääres telkida, vähemalt nagu esialgu plaanis oli. Meie reisikaaslasel Toomasel oli korra juba nii juhtunud, et sõitis autoga 160km, siis tuli floodway, millest üle ei pääsenud ning tuli sama maa tagasi sõita ja siis veel 170km, et teisele poole kraavi saada.. Ajab ju närvi kui tead, et 10km on sõita, aga üle kuidagi ei pääse. Selle kruusateega oli see jama, et neid kraave oli palju ning sinna vahele ei oleks tahtnud küll kinni jääda ja oodata kuini vihmahooaeg läbi saab, olime ju rendiautoga ka veel.

Peale 70km läbimist avastasin, et kui sõita täpselt 80km/h, siis auto enam nii hullult ei raputa ning ilmselt kõiki trepiastmeid ära ei loe, saime natuke kiiremini liikuma. Peale paaritunnist raputamist jõudsime normaalse maanteeni, st ASFALDTEENI, ja sinna äärde parkisime kohe ka auto. Tegime lõkke ülesse, mis oli oma ette kunst, sest outbackis on enamjaolt põõsad mitte puud, mida põletada. Aga tule me ülesse saime ja isegi söögi grillitud ja õlle joodud.

Mis veel meelde tuli- kuskil ei tea kus pärapõrgus oli silt: "No alchol, no pornography" ??? Kusjuures tee ääres ei olnud mitte ühtegi maja, ega ka ühtegi hingelist. Alla oli väikselt kirjutatud, et aborigeenide maad ületades, et tohi olla avatud alkoholi, porno kohta ei jõudnud sõidu pealt lugeda.

Öösel magada eriti ei saanud, kuna mõtlesin, et jääme vee taha kinni ja ei saagi outbackist minema. Ja ega see hirjm väga põhjendamatu polnudki, hommikul sadas omajagu ning vesi oli juba ojades voolama hakanud. Ühes kohas nägime ka oma silmaga, kui vesi hakkas parasjagu maanteed ületama (vt üleval olevat pilti). Kõige sügavam koht, kus läbi sõitsime oli vast 10-15cm sügav, kuid see pilt muutub hetkega, sest mägedest tuleb vett kõvasti peale. Tee ääres olid ka sildid kuni 2m kõrguseni (igaks juhuks panime Toomase sinna kõrvale seisma, et silm ei valetaks).

Sellest oli kahju, et sadas, sest tagasiteel Alice Springsi jäi maantee äärde palju huvitavaid kanjoneid ning matakaradasid, kuhu tavalise sedaaniga enam juurde ei pääsenud. Mõne tee alguses olid ka sildid: "4WD only" ehk ainult 4 ratta veoga. Aga vähemalt pääsesime terve nahaga ning samas oli päris erutav ja huvitav kogemus. Järgmine kord ilmselt läheks maasturiga :)

Uluru

2010-06-02T00:52:00.003+03:00

Tegin ühe seeria Ulurust - esimene foto on vahetult enne päikese loojangut, teine loojangu ajal, kolmas peale seda kui päike oli horisondi taha vajunud ning neljas noorkuu ilmudes. Kihvt oli vaadata seda päikeseloojangut, just neid värve mis selle lühikese poole tunni ajal ilmusid. Kahju aind et kaameral video funktsiooni ei ole, siis oleks väikese klipi teinud.

Öö fotoga juhtus nii, et esimesel pildil ei saand pika säri müraeemaldus sisse ja teise pildi tegemise ajal said mõlemad akud tühjaks. Esimese korra katsetus ikkagi ja tuleb rahul olla, eks järgmine kord läheb juba paremini.

Kivi juurest käimisest: Ümber Uluru lookleb ka väike matkarada, ca 10km pikk. Mõningates kohtades pilti ei või teha, kuna tegemist on jätkuvalt aborigeenide pühade paikadega. Meie päris ringi peale ei kõndinud, tegime lühikese 3km kõnnaku. Otsa ka ronima ei hakanud, kuna hommikul sai tehtud 4h matk ümber ja üle Olgade. Lisaks ei soovi aborigeenid et nende püha kivi otsa ronitakse, kuigi see on võimalik - pidavat ka halba õnne tooma ja mõningad on ka kivi otsast alla sadanud. Kivi ise näeb välja natuke vulkaaniline, mettallias ning kare. Inimised on ilmselt alla kukkunud sealt küll see tõttu, et tahetakse üle ääre alla vaadata, aga ega seal suurt äärt polegi.

Ulurust on ka paras turistikas tehtud, sissepääs Kata Tjuta rahvusparki maksab 25$ nägu ja turiste on päikeseloojangu ajal omajagu. Pimeduse saabudes on aga mõnus vaadata kuidas tähed välja ilmuvad ning kivi kohal säravad. Ja ega need turistid kivi võimsust vähenda, kuradima suur on ikkagi. Ja eks raha küsimine ka arusaadav. Alice Springsist on Uluruni oma 450km sirget asfaltteed. Kuigi jah, päris põneva oleks mööda kruusa 4x4 autoga see maa sõita ja emusi vahepeal taga ajada :)

Mt Connor

2010-05-29T12:50:00.004+03:00

Ulurule sõites pidasime tee ääres kinni, et natuke punast liiva pildistada. Kõndisime teest mõnisadameetrit eemale ja ronisime punase künka otsa ja kunka tagant paistis Uluru - no vähemalt nii esialg arvasime. Siiski tegemist Mt Connoriga. Millegi pärast seda mäge väga ei reklaamite kuskil, vahest sellest et asub eramaa peal ja juurdeääs raskendatud. Austraallased ise ütlevad Mt Connori kohta "The Biggest Red Herring" - huvitav mida nad selle all küll mõtlevad?

Panoraam kahest kaadrist

Alice Springs

2010-05-24T14:37:00.004+03:00

Eelmine nädal tegime Annika, Ave ja Toomasega ühe tripi Alice Springsist Ulurule, sealt edasi Katja Tjuta ning Kings Canyon. Kanjonist tulime tagasi mööd kruusateed, 155km, mis oli minu jaoks ükse reisi kõige huvitavamaid osasi :) Eelkõige tegi reisi mõnusaks tore seltskond ning ilus ilm.

Siin üks pilt, mis on tehtud Alice Springsi ning Uluru vahepeal. Künka taga oli näha ka Conneri mägi (mida nagu paljud teisedki turistid, pidasin esialgu Uluruks). Mäe pildi panen siis ülesse, kui suudan arvutisse kuidagi kõvaketta ruumi tekitada ning siis kleebin ühe panoraami kokku, praegu lihtsalt Photoshop keeldub seda tegemast.

Püüan lähiajal ka pikemalt kirjutada, täna enam ei jaoks. Plaanin panna blogisse ka seeria Ulurust päikeseloojangu ajal, kus on näha kuidas kivi mõnusalt värvi vahetab. Seniks aga jätkuvat ilusat ilma Eestisse!

Mt Torbreck

2010-05-02T10:15:00.004+03:00

Praegusel ajal on Austraalias kihvt mägedes käia, ilm on küllaltki muutlik ning avanevad suurepärased valgusmängud ning olud. Küll on külm, küll on soe, paistab päike ja sajab vihma. See mägi, Mt Torbreck, ei olnud just kõige kõrgem, kõigest 1512m, kuid üle pilvede oli ikka mõnus vaadata. Mäe otsas pidi ikka mütsi pähe panema, sest tuul oli tugev ja kohati sadas vihma. Sellel pildil ongi näha kuidas kaugemalt vihm hooaga peale tuleb. Aga õhk oli sügiseselt värske ja natke karge. Puudel oli näha ka rippumas märga ning õhulist sammalt - väga mõnus, tahaks juba uuesti minna.

Rain forest

2010-04-10T12:20:00.002+03:00

Tahaks ju öelda, et käisin vihmametsas putukaid pildistamas, kuid kahjuks peab tõdema, et kodu hoovist välja ei jõudnudki. Aga no ega need koduhooviputukad siis halvemad välja ei näe :)

Eelmisel neljapäeval õnnestus kuidagi mingi õlaseljanärvivalu suuda ja kuradi kurat, nädal aega juba valutab ja järgi ei taha jääda. Võtsin vahepeal tablette ja nüüd panen mingit geeli peale. Üleeile käisin saunas, siis tõmbas natuke olemises mõnusamaks. Täna tegi Ave veel massaaži ning nüüd on tunne, et vaikselt ehk hakkab looma, loodetavasti.

Eelmine nädalavahetus käisime ka Phillip Islandil uuesti karti sõitmas, seekord üheksakesi ja päris vinge oli. Kokkuvõttes sain 2 koha, esimesele kaotasin 0,06 sekundiga, konkurents oli väga tihe. Täna lugesin,et venelasest formelisõitja Vitali Petrov kaalub 75kg oma 185cm juures ning Renault tiim saatis ta dieedile, pidavat raske olema. Poolakast Robert Kubica kaalub 10kg vähem. Ja nüüd kui mina kaalun 85kg, siis olen vabsee paks ju. Kui nüüd 20kg alla võtaksin, siis võidaksin ilmselt järgmine kord vähemalt 2sekundit ringi peale, see on ju nagu kartuli kott oleks kogu aeg kardi peal lisaks. Ma ei kujuta aind ette, kas 65kg juures peeglist enam keegi vastu ka vaatab :D

Jooksmisega on viimasel ajal nii, et väga pole jõudnud teha. Käin küll 4-5x nädalas jooksmas, kuid enamus on lühikesed 5-10kg otsad. Eelmine pühapäev tegin pikema 15kg trenni ja siis oli ka kohe tunne, et ei jõua ikka sittagi. Aga etteruttavalt võin öelda - kui Aussis olla, siis saab aind üks eesmärk olla - IRONMAN. See aga eeldab vähemalt 2h trenni päevas.

Port Melbourne

2010-04-06T15:32:00.002+03:00

Sellega tulen koju :)

Sjo om mu tüü

2010-03-31T00:21:00.004+03:00

Posi-trusses - eesti keeles peaks olema siis kerg-alumiiniumtala

Saag lähemalt

Saag

Põrandatalade valmistamise masin

Selle masina peal tehakse katusekarkasse. Seina peal on ekraan, mille järgi kutid laovad puidu omavahel kokku, panevad ogaplaadid paika ja siis suur rull veereb üle. Põhimõtteliselt on nagu lego kokku panemin.

Sellised näevad karkassid kokkupanduna välja

Meie tootmine

Ühendused

Karkasside projekteerimistarkvara MiTek VersaTruss. Hetkel pildil näha raskuspunktid ing keeles siis dead load.

Sellised näevad välja karkassid 3D vaates

Karkassid pealtvaates

Seinad ja katusekontuurid

Katusekontuurid pealtvaates

Minu töölaud

Meie kontor

Millegipärast ei saanud ma pilte ülesse sellises järjekorras nagu plaanisin.

Muidu on tööprotsess selline: tellijalt tulevad arhitektuursed plaanid (mis üldjuhul on väga s********desed). Siis nende põhjal joonistan kõigepealt kandvad seinad sisse ning vajadusel ka talad. Seejärel märgin ära katusekalded ja nö kujud - oska eesti keelde tõlkida kohe, aga inglise keeles on define planes. Kui see osa paigas, siis hakkan karkasse pika panema. Päris ükshaaval ei pea neid sisestama, selles on teatud funktsioonid olemas. Siis kui plaanid peal kõik karkassid paigal, saadan nad nö arvutustarkvarasse. Seal siis programm arvutab karkasside kandevõime üle, vastavalt katusekattematerjalile (kivi või plekk) ning ka olenevalt tuules. Saab valida ka kas katus läheb elumajale või tööstusesse. Tööstuses, haiglad, koolid - seal vähe karmimad nõuded ja üldiselt tuleb kasutada vähe tugevamat puitu. Päris lollikindel tarkvara veel pole, st et kõik karkassid tuleb ükshaaval üle vaadata, et seal ikka vajalik hulk diagonaale oleks (ing keeles siis web) ja et läbipaine oleks paiga, seda üldjuhul tarkvara ise ei määra. Kahe kõrvuti oleva karkassi läbipainde erinevus siin võib olla max 6mm. See on sellepärast, et siis saab veel maja lae kipsi normaalselt paika.

Kui projekt on valmis, siis saadan faili tootmisesse tööpinkidesse ja saemehele. Prindin ka kõik karkassid välja ning plaanid. Tootmises nüüd enam väga suurt vajadust pole jooniseid lugeda, sest paigaldasime hiljuti projektori seina peale ja seal on kõik andmed juba olemas. Vanemal tööpingil veel projektorit ei ole, seal peavad mehed joonise järgi ogaplaate paigaldama, kuid laes olev laser näitab kohad ette ja ka ogaplaadi suuruse. Peale ogaplaatide paigaldust pressitakse nad kas suured rulli või hüdropressiga üle. Sarnaselt teeme ka põrandakarkasse, sinna lähevad veel lisaks alumiinuimist diagonaalid - kutsume neid posi´deks. (Vabandan oma ropu mõtlemise pärast, aga alguses ma kuulsin kogu aeg, et töökaaslased ütlesid pussy, pussy-truss)

Hiljem saadetakse karkassid platsile ning üldiselt sellise 200m2 maja katuse ajavad nii päeva kahega püsti.

Pildid tegin telefoniga, viitsind fotokat kaasa vedada.

Tasmania

2010-03-24T14:53:00.003+02:00

Natuke värvi Eesti kevadesse :)

Üks pilt veel Tasmaaniast, natuke pisem osa loodusest seekord. Tuule käes on ikka paras kunst liblikat lillel pildistada. Aga kui saabub kord tuulevaikne hetk, siis tuleb aind tuld anda.

Jellybeach

2010-03-18T11:10:00.004+02:00

Avastasin, et kõigil on ju ilsad suured monitorid, mitte väikesed kassaaparaadi ekraanid nagu minu läpakal - seega tegin blogi vähe ümber... suuremaks, nagu Austraalia :) Näeb natuke rohkem nüüd.

Täna oli meie rannas 10m2 peale kuskil 5 jellyfish'i, seega sai aind vees käia ja ujumine jäi ära.

Pühapäeval on mul üks spordiüritus plaanis, sellest aga hiljem lähemalt.

Alien

2010-03-06T08:26:00.002+02:00

Tuleb välja, et mitte ainult meie ei ela 35 Ashworth streetil :)

PS! Formeli piletid olemas, kohe esimeses kurvis. Maksid küll terve varanduse, aga ilmselt on see "once in the lifetime experience"

Brighton Beach

2010-03-03T00:12:00.004+02:00

Brighton Beach

Nüüd sain lõpuks nii palju aega, et Brightoni rannas ära käia. Kahjuks ei lähe sinna meie kodu juurest ühtegi trammi, nii et tegin 3 ja poole tunnise jalutuskäigu sinna, selline paras matk. Kunagi käisin tegin poolmaratoni jaoks trenni ja siis nägin seda ilusat randa, senimaani aga polnud aega sinna minna ja pilte teha.

Ilm oli üldiselt pilves ja hakkas sajule minema, aga kuna parasjagu oli vaba aega, siis ei tahtnud minemata ka jätta. Minu õnneks tuli pildistamise ajaks ka natuke päikest välja. Viimastel nädalatel on hakanud sügis vaikselt peale tulema, hommikud on juba jahedamad, nii 12C, ja päeval 24C.

Mis veel teinud oleme? Pidasime Eesti Vabariigi aastapäeva. Tegime paar pitsi vanatallinnat ja Kenneth kokkas ahjus liha. Vahepeal on ikka väga mõnus päris sööki saada vahelduseks igast hiinakatele ja burksidele. Ega väga palju rohkem ei olegi jõudnud, vähemalt meelde ei tule. Saunas käisime ka Avega, sai natuke koduse tunde jälle.

Pühapäeval läheme Future Music Festivalile - seal siis esinevad sellised tegelased nagu Prodigy, Franz Ferdinand, David Guetta (võib olla said nimed valesti, aga teate küll).

25-28 märts on Formel 1 meil, plaaningi lähiajal pileti ära osta, natuke säästma aind veel, sest pilet on 300-400$.

Meil on ka nüüd uus elanik, Illimar, liitus meiega nädal aega tagasi - lahe kutt ja oskab hästi kitarri mängida ning laulda, st et kui reedel õhtul õlunaadi võtta, siis igav ei hakka.

Teisipäeval kavatseb Annika "farmiannikaks" hakata, st sõidab ära Queenslandi, et teise aasta viisaks 3 kuud farmitööd kokku saada. Läheb samasse kohta kust Illimar tuli. Seal pidi iseenesest päris ilus olema ja usun, et tal saab seal tore olema.

Päris täpselt ei teagi, mis meist siin veel saab, sest aprilli alguseks peame endale jälle uue eluaseme leidma. Nimelt läheb meie maja lammutamisele või ümberehitamisele. Paariks-kolmeks kuuks aga on uut normaalset maja või korterit leida, sest keegi ei taha ju nii lühikeseks ajaks üürida midagi. Aga nu eks paistab, telk on meil olemas :)

Töö juures on muidu ok, vaikselt hakkab see katuste tegemine rohkem selgeks saama ja järjest rohkem teen lõpp-projekte. Palka sain ka juurde ja ses mõttes väga kurta ei tohi. Töö juurest sain ka töövormi, st nüüd olen igapäevane pinsaklipslane. Natuke harjumatu on, aga kohalikele naistele lähen peale küll :D Kingad pidin ainult ise ostma.

Praegu püstitan oma elu lugemisrekordit siin. St kahe kuu peale loen juba teist raamatut, Eestis ei leidnud selleks kohe kuidagi oma hobide kõrvalt aega. Eelmine nädal lõpetasin "Pärija Kalkutast" lugemise, päris hea raamat oli minu jaoks. Ning nüüd loen Maeve Binchy "Viirpuumetsa" - algus jättis natuke külmaks, aga keskosa on juba enam-vähem. Järgmisena tahan mingisuguse inglise keelse raamatu võtta, siis saab rohkem kirjapildi jälle selgeks.

Kalal pole aind ammu käinud. Kui nüüd Kenneth ja Illimar ka aega saavad, siis rendiksime auto ja lähme Lake Eildoni äärde.

Trenni teen ka ikka tasapisi. Pikkadeks jooksudeks pole väga aega leinud. Üldiselt jooksen 4x nädalas 10km ja siis 2x2km kiirelt. Eelmine nädal tegin oma uue 2km aja, 7min 15s. Ega ei teagi tegelt kui kiire see on, aga võrreldes eelmisest ajast sain 15s kiiremini, nii et olen rahul :P

Seniks aga tervitused meie poole!

PS! Ühe sellise värvilise kuurikese hind on kuskil 150 000 - 250 000 AUD!

St Kilda Festival

2010-02-06T03:45:00.006+02:00

See nädal algab Melbournes St Kilda festival: http://www.stkildafestival.com.au/

Ei saa salata, et Melbourne hakkab järjest rohkem ja rohkem meeldima. Miks? Sest siin pidavalt juhtub ja toimub midagi huvitavat. Täna algas St Kilda Festival, mis kestab nädal aega. Toimub palju erinevaid kontserdeid, paraadid, salsa muusika tänavatel, öö turud ja palju muud.

Praegu peale Australian Openit pole suurt kuhugi jõudnud, suur osa ajast on töö peale läinud. Hakkasin ka uuesti rohkem trenni tegema, olen ikka igal õhtul püüdnud vähemalt pool tundi joosta. Pikemad trennid olen teinud nädalavahetusel.

Eelmine nädal tegin sellised trennid:

21km - 1.47h

10km - 47min

2km - 7.30min

Tahtsin vormist saada väikest ülevaadet, kui palju jaksan pingutada. Eile tegin rahulikus tempos 10km - 1.05h. Täna püüan jälle ühe pikema trenni teha.

Õhtuti olen avastanud, et merelt tuleb ja läheb väga vingelt suuri kaubalaevu. Olen ka mõned fotod nendest teinud. Püüangi nüüd kunagi aega võtta ja sadamasse neile lähemale minna ja väheke uurida ning võimalusel mõned pildid teha. Ma ei tea miks, aga olen hakanud neid laevu kutsuma "the Big Guns". Ju vist seepärast, et isegi Melbourne ja Tasmaania vahet sõitev kruiisilaev näeb nende kõrval välja nagu kaluripaat.

PS! Käisime paraadil ära (PPS! vaatamas) - selgus et oli, maakeeli, pedeparaad :D Panen varsti ka mõned pildid sellest.

Australian Open

2010-01-22T10:14:00.004+02:00

Peale Tasmaania reisi sai suht kohe tööle mindud ja peale seda olen ka mina suht asjalik olnud. Puhkue ajal sai mõnusalt 3 nädalt lebotatud ja jalad ookeanivette sirutatud, nüüd aga tuleb uuesti rutiini sisse elada. Avastasin, et veebruaris on Melbourne Run, seal saab ka poolmaratoni joosta. Juhul kui sel ajal veel Melbsis olen lähen ja võtan ka osa. Laupäeval tegin ka väikese kontrolltreeningu, jooksin Albert Parkist Brightoni ja tagasi, so 21km. Ajaks sain enda kohta suht ok tulemuse, 1h 47min. Trennis aga sain kas külma või kurat seda teab mida, aga järgmised 3 päeva oli vasakus õlas päris kohutav närvivalu. Ave tegi küll 2x korralikult mašaazi, aga valu ei tahtnud ära minna. Esmaspäeva ja teisipäeva võtsin ka töö juurest ennast vabaks.

Kuna esmaspäev ja teisipäev olin kodune, siis sai käidud ka Australian Openit vaatamas, kus Kaia Kanepi mängis. Esmaspäeval venisid mängud väga pikaks, st esimene meeste mäng algas kell 12 ja kell 19 polnud see veel lõppenud, sest pidevalt tuli vihma tõttu mäng peatada. Kaia pidi mängima 19 väljakul 3 mängu, aga see tõugati teisipäeva peale.

Teisipäeval nägime Kaia ära, võitis oma mängu. Vaatamas oli ka teisi eestlasi peale meie ja kaasa sai kõvasti elatud.

Nüüd aga lähen välja, sest 37C on ja vaja janu kustutada :P

Tasmania/Tasmaania - (9 päeva matkamist, hääletamist ja kala püüdmist)

2010-01-14T02:05:00.006+02:00

Pildil Russel Falls

Alustasin oma reisi Devonportist ja liikusin läbi saare Lanchestoni. Lonny (nii kutsuvad kohalikud Lanchestoni) ümbruses käisin kalal ja siis tagasi. Ühe öö olin hotellis, edasi liikusin mööda idakallast Hobartini. Seekord jäi aja puudusel läänekallas vaatamata.

Tasmaaniast lähemalt – lühidalt iseloomustaks nii: väga väga sõbralikud inimesed, silmipimestavalt ilus loodus, hea külm õlu ja mõnus vein.

Kuna bussiliiklus on Tassis väga kehva, st päevas sõidab üks buss kahe linna vahelt, siis sai palju maad ringi reisitud lihtsalt hääletades. Ja ma ei oleks uskunud, et see nii lihtne on. Soovisin Lanchestonis minna Cressysse kalale, seal on üks Tasmaania parimaid forellijõgesid ja kuna bussi sinna ei lähe, siis ronisin kohe maantee äärde. Jõudsin oma 20kg seljakoti asfaldile tõsta kui auto pidas kinni, keris akna alla ja küsis:“ mate where are You going to?“ Ma isegi ei pidanud hääletama, inimesed lihtsalt pidasid kinni ja korjasid mu peale. Päris sinna kohe ei saanud, kuhu plaanisin, aga päris lähedale. Kutt viskas veel ühe sõbrantsi lennujaama vahepeal ja siis viis mind teeääres olevasse linna, kuigi tal endal sinna asja polnudki, aga viskas mu sinna ära. Kõndisin siis oma 4km vahepeal ja uurisin loodust. Jõudsin järgmise tee nurga peale, viskasin kotti maha, tõstsin käe ülesse ja järgmine vana pidas kinni. Tegemist oli ühe 70 aastase endise iirlasest hipiga, kes oli õnnelik et saab nüüd Austraalia riigilt pensioni ja kunagi oli Singapuri randa maad ostnud ja nüüd korjab lihtsalt raha. Nagu ta ise ütles:“ fuck the Government!“ Tal küll endal Cressysse päris asja ei olnud, aga arvas, et ega tal midagi paremat nagunii teha pole ja viib mu ära. –igatahes reisi algus sujus küll väga hästi (ette öeldes juba, lõpp ka).

Hea meelega kirjutaks siia kuidas mul õnnestus Brumbys Creekest elu kõige suuremad forelli landi otsa meelitada, aga kuna Ave kurtis, et keda see huvitab mismoodi ma lanti tamiili otsa seon, siis ehk teinekord. Kalal käies õnnestus mul ka näha ühte Tassi mürgistest madudest – Tigersnake ehk siis tiigermadu. Kuna see madu pidavat küllalt agressiivne olema ja oli vähemalt meeter pikk, siis ei hakanud teda väga pikalt uurima. Pärast jäi küll vähe kripeldama, et oleks võin ikka pildi ära teha, aga... Veel õnnstus kalal käies nokklooma näha. Esimene mõte oli et kobras, ilmus täpsel sarnaselt vee peale ja sama moodi ka kadus. Tassis aga kopraid pole ja kopral pole ka sellist nokka. Kokku nägin neid loomasid 2 korral, viimasel korral 2 korraga. Isastel loomadel pidid tallaalused mügised olema, et ennast muude kiskjate eest kaitsta. Kohalikud ütlesid, et tegelikult pidi seda looma väga harva nägema ja ma peaksin suht õnnelik olema – ega ma kurda jah. Cressys olin kokku 2 ööd jõe ääres ja püüdsin kala. Kala on kõvasti ja kui isegi forelli ei saa, siis 20-30 ahvenat päevas tagab ühe mõnusa uhhaa kindlasti. Mina sain õnneks forelli ja tegin saia peale fileed.

Cressyst liikusin hääletades tagasi Lanchestoni, kust seekord läksin bussiga St Helensisse. St Helens on suurim linn enne Bay of Fires’t kuhu mina plaanisin minna. Tee peal avastasin et Vodafone levi täielikult puudub ja kohalikud ütlesid, et peale Telstra seal teist levi polegi. Sama oli ka Cressys, 2 ööpäeva leviaugus. Ega telefoni vaja ei lähegi, aga kuna olin reisil üksi, siis vahepeal oli hea teada anda kus asun ja ega Tasmaania kurat pole veel ära söönud. St Helensist läksin häälega edasi Bay of Firesi. Hääletasin vist 5min ja üks Cold Coasti kutt võttis peale. Ütles, et alustas ise Tasmaanias reisimist sarnaselt, siis aga oli midagi vist seljaga juhtnud ja rentis auto. Täpsustas veel, et ühed kohalikud olid tal isegi ükskord õhtul kõhu täis söötnud ja sai nende juures dushi all käia – täpselt nii lahked nad ongi. Ühe korra kõndisin ise lihtsalt mööda tee äärt kui auto pidas kinni ja mees küsis, kas kõik ok ja ega küüti vaja? Seekord aga tegelesin lihtsalt nö maa avastamisega.

Bay of Fires on üks väga ilus valge liivaga rand, kus on suured kivid mis on kaetud punase (pakun et samblikuga, nägi välja selline). Ööbisin rannas telgis. Minu õnneks oli selge ilm ja siis on väga palju tähti näha, ka linnutee. Öösel võib telgist kuulda kuidas Wallabed ja Wombatid söömas käivad, siis on nad kõige aktiivsemad. Bay of Fires lähedal on teine väga ilus rand, Binalong Bay. Lonley Planet valis ka selle ranna maailma 10 ilusama ranna hulka – just sellepärast, et seal on vähe inimesi, lumivalge liiv ja heleroheline vesi. Ainus halb asi, mis trehvas olema oli suurem hulk jellyfishe ehk siis millimallikaid. Käisin ikka ujumas, vaatasin et ühelegi vastu ei puutuks, aga ikka sain kõrvatada, sest suured lained olid paljud neist katki peksnud ja vesi oli stingerid täis. Tunne oli sama nagu oleks paljajalu läbi nõgeste jooksnud. Paari tunni pärast õnneks kaudus ära. Peale kõrvetada saamist otsustasin ka edasi liikuda Hobarti suunas.

Ajasin oma 2 seljakotti jälle selga ja sedsin sammud tee äärd. Seekord pidin koguni 15min kätte üles-alla tõstma, enne kui auto peale sain. Minu õnneks korjas üks päris kobe chick mind auto peal. Kahjuks ta küll väga kaugele ei sõitnud, vast paarkend kilomeetrit sain edasi liikuda, aga samas oli päris tore vestelda :) Kokku liikusin viie erineva inimesega Hobartini. Kõik olid väga erienevad kuid mõnusad sõidukaaslased ja päris tore oli nendega vestelda. Mõni isegi teadis kus Eesti on ja et praegu on seal väga väga külm.

Hobartisse jõudes käisin läbi kõik hostelid ja minu õnnetuseks polnud üheski vaba kohta. Lõpuks leidsin ühese toa ühes Iiri pubis, kus olin ühe öö ja 3 päeval käisin õlut joomas, väga mõnus ja hubane koht. Pubi omanik lasi hinda 10$ öö kohta alla ja andis hommikusöögi ka. Kuna aga ma käisin laupäeva õhtul väljas joodeldamas ja kohalike „vaatamisväärsustega“ tutvumas, siis jäi pohmelli tõttu hommikusöök söömata. Hobartist rentisin ka 2 päevaks auto. Hinnad on muidugi fantastiliselt ülesse kruvitud suveks ja nii pidin maksma 100$ ööpäeva eest. Võrreldes Lanchestoniga oli see isegi odav, sest seal küsiti 330$ 3 ööpäeva eest. Samas 1 aega tagasi maksime Melbournes 3 ööpäeva eest 110$. Tänu autole sain rohkem vabamalt ringi liikuda ja sedsin suuna kohe linnast välja. Harjumatu oli alguses manuaaliga sõita kui vasaku käega pidi käike vahetama, selline tunne oli nagu sõidaks linttraktoriga, kõik käed ja jalad olid kange täis. Liikusin Tyenna jõe äärde, mis pidavat olema üks Lõuna-Tasmaania parimad forellijõgesid. Tee peale jäi aga üks Wildlife park kust otsustasin läbi käia, sest seal olid Tasmaania kuradid. Minu õnnetuseks oli hästi palav ilm ja kuradeid oli väga rase näha, sest kõik olid kuhugi villu peitu roninud. Mõned pildid siiski sain kui vahepeal kuradid ülesse ärkasid ja jooma läksid, sellest ka nad sellise natuke unise näoga. Samas pargis nägin ka veel wallabisi, kängurusid, koaalasid, wombateid ja erinevaid aussi linde. Ja mis mind kõige rohkem ülesse küttis, oli näha all jões 1-2kg forelle putukat söömas. Peale seda oli mul nendest kängurudest kama kaks.

Tyennas oli jõgi oma 5-6m lai ja küllaltki madal, kala ka ei näinud ja otsustasin edasi ülessevoolu sõita. Tee oli ilus, kulges läbi erinevate metsade, kohati olid metsad isegi Euroopalikult tuttavad – palju erinevaid mände ja lehtpuid. Käisin läbi ka tee ääres olevast Mt Fieldi rahvuspargist, kus asus Russeli juga. Joani viisin kuskil 15min pikkune matkarada, mille ääres oli palju sõnajalgu ja võis näha väikeseid wallabisi toitumas. Matkasin mõned tunnid rahvuspargis ja tegin fotosid. Päikese loojangu ajaks liikusin aga jõe äärde. Kala oli palju ja suuri kalu oli palju. Mis aga juhtus? – kala võttis ainult putukat. Proovisin igal moel kala landi otsa saada, aga tulutult. Ja kui näed kuidas kilone kala täies pikkuses veest välja taeva poole hüppab lõuad pärani... vahel oli tunne, et viskaks või suure kiviga mõni surnuks, et fileed saada. Sama juhtus ka järgmine päev, mitte üks suur kala ei tundnud landi vastu huvi, sain ehk 4-5 30cm forelli ja see oli ka kõik. Üks eriline asi mis juhtus, sain jala külge kaani. Otsustasin ennast paljaks koorida ja teisele poole jõge lanti minna päästma, mis oli ühe eukalüptipuu otsas korralikult kinni põiminud. Vastas kaldale jõudes avastasin, et mingi muda tükk jala peale, maha pühkides aga ei tahtnud mitte ära minna. Kaan oli ennast nii kiirelt jala külge sisse imenud, olin vees vast 30sekundid ainult. Alguses ehmatas vähe ära, pole kunagi ju ühetgi enda küljes avastanud. Tõmbasin siis saadan saba pidi jalaküljest lahti, natuke verd tuli ja pärast sügeles vähe, aga muidu pole häda kedagi. Pidid ju kaanid aind mürgi välja imema, ehk siis selle eelmise päeva pohmelli. Landi vähemalt sain kätte, pidin küll 5m puu otsa ronima.

Tyennast tagasi Hobartisse sõites avastasin, et vahepeal oli metsapõleng tekkinud. Sama teed mööd tagasi sõita ei saanudki, sest politsei oli tee kinni pannud ja tuli ringiga minna. Raadiost kuulsin, et põleng on kontrollimatu ja inimestel kel pole tuletõrjeplaani, soovitatakse kodunt lahkuda. Järgmine öö õnneks tuli äikesevihma ja põleng väga suureks ei läinud.

Hobartis andsin auto ära ja nii kaua kuni lennujaamabussi ootasin, jõin Iiri pubis Tasmaania õlut – siis mõtlesin küll, et jääks veel vähemalt 2 nädalaks sinna, lihtsalt nii pagana mõnus oli.

Rohkem pilte leiab siit: http://picasaweb.google.com/erkkiehasalu/Tasmaania

Great Ocean Road and New Years Eve

2010-01-03T12:04:00.004+02:00

Uue elu algus vana puu peal

Selle puu sisse saaks maja teha

Great Ocean Road

Lühike jalutuskäik läbi vihametsa

See osa mis 12 Apostlist järgi on jäänud, 2 neist siin

ja 5 siin

Enne aastavahetust 2h tuli väga suur äikesetorm. Kenneth meie maja katusel seda rõõmsalt ootamas.

Vaade äikesetormile meie rannast (Middle Beach), 1h enne aastavahetust. Peale seda tuli paduvihm ja rakette eriti ei lastudki.

Melbourne, December

2009-12-29T15:24:00.006+02:00

Melbourne kesklinn öö saabudes

Õhuvalgus St Kildal

Üks maailma väikseimatest pingviinidest

Little Blue caffee, St Kilda Pier. Kohviku taha tulevad peale päikeseloojangut pingviinid ja vesirotid.

St Kilda jahisadam

Ring of The Lords

Kuna kell on juba hommikul pool 1 ja homme lähme Great Ocan Roadi tripile, siis pikalt ei jaksa kirjutada. Ülal mõningad pildid pühapäeva õhtust kui käisime St Kilda muulil pinviine vaatamas. Kahjuks tulevad pingviinid kaldale vahetult peale päikese loojangut ja väga keeruline on neid pildile saada. Kuigi kasutasin statiivi, siis ilma välguta on minu kaameraga pimedas liikuvast objektist selget pilti raske saada. Üks sellin enam-vähem pilt tuli, tegin mustvalgeks, sest müra tuli omajagu :)

Nüüdseks olen siin St Kilda rannas päikeseloojanguid omajagu näinud, kuid siiski on nad kõik erinevad. Vahel tekib taevasse ikka väga müstilisi värve, kuid alati ei viitsi kaamerat kaasa tirida.

Eile käisin shopingutuuril, ostsin matka ja kalastusvarustust Tasmaania reisiks. Sain suht ok hinnaga madratsi ja padja ka. Nüüd vaja õngeridvale toru kuskilt leida, loodetavasti saan postkontorist papptoru. Ega palju aega polegi jäänd, järgmine esmaspäv lääb lennuk :)

St Kilda

2009-12-19T13:44:00.004+02:00

Melbourne lõbustuspark

Eile õhtul oli natuke aega ja siis käisin St Kildal jaltamas. Kuna nüüd sain lõpuks ka ühe statiivi ära ostetud, siis saab ka õhtuti mõned pildid päikeseloojangu aegu teha. Siin siis St Kilda majakas ja vasakul jahisadam. Pargis nägin ka opossumeid ja tegin ka neist mõned pildid, pane mõne aja pärast ka neist ühe siia. Ülemisel pildil Melbourne lõbustuspark, kus on ka ameerikamäed, pildil tuleb raudtee paremalt alt ülesse üle kolouni pea.

Chapel St

2009-12-17T12:41:00.004+02:00

Kuna lähen tööle hommikul kella 5.30 ajal, siis õnnestub näha Melbourne ka vähe teistsuguse nurga alt - tühjana. Pildil Melbourne kuulus moe- ja kaubandustänav, Chapel St. Üldjuhul on see tänav paksult inimesi, autosid ja tramme täis. Ühes nendest väikestes poodides müüakse ka Baltika tumedat õlut, ilmselt peab jõulude ajal sealt läbi käima! :)

Ballaratt

2009-12-15T13:34:00.002+02:00

Kahjuks on viimasel ajal väga kiire olnud ja enam ei julge lubada ka, et kohe homme midagi juurde lisan. Aga vast nädalavahetusel on rohkem aega. Pean fotod ju RAW failist ümber töötlema ja see võtab ka oma aja. Ega see läpaka ekraani tagant just kõige parem pole, aga midagi pole teha ka.

Püüan nüüd tasapisi neid Ballarati "kullalinna" pilte siia lisada. Ja kommentaare võib ka vabalt kirjutada küsimustega, muidu jääbki mulje, et teen ainult endale seda blogi :)

Phillip Island

2009-11-25T10:58:00.002+02:00

Phillip Islandi kardirada. Taga siis Phillip Island Circut - seal sõidetakse Moto GP Austraalia etapp. Kardirada on väiksem koopia originaal rajast.

Phillip Island, The Nibbies

Bass Bay

Sel nädalavahetusel 21-22 nov käisime kahel tripil. Laupäeval sai käidud Phillip Islandil väikesed pingviine vaatamas ning kartidega kihutamas ning pühapäeval käisime Ballarati kullakaevandus linnas Sovereign Hills - sellest räägin järgmises sissekandes pikemalt. Siin natuke eelinfot: http://www.sovereignhill.com.au

Phillip Islandi tripil tegime sissepõike Bass Bay veiniistandustess, kus sai kohalikku veini tegusteerida ja osta. Peaks ütlema, et kohalikud väikeste veiniistanduste veinid on väga maitsvad. Sai proovitud nii Shirazi kui Merlot, mõlemad olid minu arust väga head. Merlot oli ehk natuke parem - pudelil oli kirjas et õrna mustika ning tammepuuvaadi maitsega. Pudel maksis kuskil 25$.

Järgmise peatuse tegime Phillip Isalndi ringraja ääres, vt http://www.phillipislandcircuit.com.au

Seal oli käimas parasjagu üks võistlusnädalavahetus. Sõideti võidu rinevates auto masinaklassides, ka võtsid osa Porsched, Dodge Viperid jne. Me võistlust eraldi ei läinud vaatama, vaid käisime seal kõrval oleval väiksemal rajal kartidega sõitmas. Kardirada on täpne koopia suurest rajast, ainult u 7x väiksem. Mõnus oli see, et rajale lasti korraga umbes 14 karti ja rada oli piisavalt lai, et teistest mööda sõita. Mitte mingi väike sisekardirada nagu Tartus. Kahju oli aind sellest, et sõitsime kõigest 10min. See aeg läks kuidagi väga kiiresti, aga noh, omas sõidus sain vähemalt kiireima aja :P Mõnus oleks seal oma 40min sõita, aga maksas kuskil 70$. Saime ka pärast korralikult tehtud grafaafikud ringi aegade kohta ja millal kiireima ringi sõitsime. Tüdrukud sõitsid ka päris kiiresti, tegid seal India meestele ikka tuule alla :)

Edasi liikusime pingviine vaatama. Sellest aga kirjutan homme edasi, praegu kell palju juba.

Home sweet home

2009-11-14T15:44:00.001+02:00

Meenutused sünnipäevast/jaanipäevast

Lake PullenMerri

2009-11-11T01:29:00.006+02:00

Järve põhi, Campertown

Taavi püüab kala

Lake PullenMerri

Vahetult enne kuu kadumist, umbes nagu päike läks looja

Kalad Melbourni akvaariumis

Vahepeal on väga kiire olnud, enamus aega on ainult tööle kulunud, seepärast pole jõudnud ka blogi kirjutada.
Samas aga oleme selle aja jooksul küllaltki palju jõudnud näha ja korda saata, ei teagi kohe kust otsast alustada.
Nädalavahetused, kui pole tööd teinud, olen püüdnud võimalikult palju ringi käia, sest Melbourne on suur linn ja Asutraalia veel suurem, kohati on juba tunne, et aastaga ei jõuagi kõiki kohti läbi käia, kuhu tahaks jõuda.
Püüan nüüd kuskilt otsast alustada:

Oktoobris toimus Victoria osariigis Herald Suni velotuur, mida käisime ka meie Avega vaatamas. Viimane osavõistlus sõideti Melbourne kesklinnas ja kohe meie hosteli kõrval, seega polnud vaja kaugele minna. Sai ka teisi kohalikke eestlasid vaatama ja kaasaelama kutsutud, aga polnud nagu teistest asja. Meie aga karjusime igal ringil „go go Jaan” ja „pane täiega”. Ave sai ka Jassilt naeratuse kui karjusi üle teiste „ Jaan Kirsipuu on maailma parim” – ja minu meelest on ta kindlasti parim Eesti jalgrattur! Kuna pärast oli veel aega, siis käisime nagu korralikud fännid ikka autogrammi küsimas. Varem oli korraldajate poolt saadud üks ilus velotuuri nokats, kuhu sai ka kohe Jassi autogramm peale võetud. Jaan ütles veel, et üks Kihnu rahvariietes mammi oli ka tänava ääres kõvasti kaasa elanud, seega polnudki me päris ainukesed. Soovisime Jassile kõike paremat ja tänasime vinge võistluse eest. Oli ta ka parim mitte austraallane sellel velotuuril.

Ühel nädalavahetusel käisime ka Melbourne akvaariumis. Pilet on küll suht soolane, so 30$ nägu. Tudengid ja pensonärid said kuskil 20$. Samas aga saad ka seda mille eest maksad, no vähemalt minule kui kalamehele meeldis ja Avele ka. Ilmselt kõige suurem atraktsioon olid haid ja pingviinid, kuid mulle meeldisid kõige rohkem erinevad ookeani kalad, kes oskavad ennast teiste kalade-kiskjate eest hästi varjata. Osad kalad olid liivaga nii ühte värvi, et kui silmi poleks kalal peas olnud, siis poleksi ülesse leidnud. Samas osad kaladest olid veega nii ühte värvi, et ainult selgroog oli näha (vt fotot). Ja no muidugi pisike klounkala Nemo oli hästi armas, nagu multikaski. Kui põhjalikumalt neid kalu ja tegelasi seal uurida, siis ilmselt kulub pool päeva seal vabalt ära.

Ma ei tea kas peaks oma lollist peast ka nüüd kirjutama? :) No nagu mul üks sõber ikka ütleb: „loll on ikka loll olla” ja mul oli ikka väga loll olla. Nimelt panin ju ennast Melbourne jooskumaratonile kirja, ikka sellele pikale 42km. Tegin ka kõvasti trenni, st päevas sai joostud vähemalt 22km ja pikem trenn oli 30km. Vorm oli paljulubav ja olin ka kindel, et küll ma ikka läbi ka jooksen. Aga – kõige paremini ehk sobib siia lause :” kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”. Ja kui mina Avega MCG juurde jõudsin, olid teised juba 1,5h tagasi jooksma läinud. Kuradima sitt tunne oli ikka, ei hakka siin midagi ilustama. Päris suur masendus tuli peale. Kui oleks pool tundi varem jõudnud, oleksin veel jooksma läinud, aga 1,5h on ikka palju. Ei viitsinud eelmisel õhtul üle vaadata, mis kell start on. Olin täiesti kindel, et pühapäev ja kell 9 hommikul. Ilmselt on suusamaratonide ajad jäänud nii meelde, sest need on üldiselt pühapäeval kell 9 alanud. No ja mis seal siis ikka, loivasime koju tagasi pärast. Ega suurt tuju polnudki millekski. Sai vähemalt MCG seest poolt ära nähtud. Oli suur ikka teine küll. Aga ei tahtnud seal kaua olla. Vaatasime poolmaratoni võitja ära ja siis tulime tulema, oleks ju tahtnud ise seal lõpetada. Aga no mis seal ikka, loll pea, palju vaeva, ja ega see viimane maraton maailmas ei olnud :)

Tööst – praegu on küll päris huvitav, hoopis midagi muud kui elektrit projekteerida. Homme lähen ka uuele kursusele (kuidas kasutada MiTeki tarkvara katuste projekteerimisteks). Vahel ikka tuleb selliseid maju ja katuseid ette, et hoia ainult kahe käega peast kinni. Eks arhitektidele on ka väljakutseid vaja ja siis mõeldakse igasuguseid maju välja, mõni on ikka päris haige väljanägemisega.
Töökoht on iseenesest ok. Arvuti on norm ja 2 monitori on ka, hea on spetse teha ja muid asju, kõik mahub ilusti nägmisulatusse. Kodumajas võiks ka kõigil projekteerijatel 2 monitori olla, teeb ikka tööd väga palju lihtsamaks ja kiiremaks. Töökoht asub Melbourne kesklinnast 50min kaugusel rongiga sõites, mööda maanteed on kuskil 35km, aga autoga võib seda sõita vahepeal 1,5h, sest ummikud on ikka suured. Tööd alustan u kell 7, oleneb kuidas parasjagu tööle jõuan. Täna alustasin 6.45, sest sain varasema rongi peale. Tähendab see küll seda, et hommikul ärkan 5.15 ja magama olen saand nii 23 paiku. Nädalavahtused kuluvadki väljamagamiseks, sest 5-6h uneaega on minu jaoks päeva kohta natuke vähe. Aga no praegu peab tööd rabama, siis saab ehk aastavahetusel ühe Tasmaania reisi teha. Ja no 2 nädalat talvepuhkust tuleb ka, mis minu õnneks makstakse 100% välja, mitte nagu Eestis 80%.

Töökaaslastest – kutid on päris lahedad ja nalja saab ka vahel, kuigi enamus ajast tehakse tõsiselt tööd, sest ülemus on nagu kubjas ja isegi telefonile ei või vastata kui naine helistab. Kokku on meid nüüd kontoris 4 projekteerijat ja ülemus. Üks kutt läks eelmine nädal minema, sai parema töökoha endale. Suht rahvusvaheline seltskond on ka. Inglane, liibanonlane, süürlane ja mina, boss aind austraallane. Vanuse poolest oleme siis nii 25-35 ja läbisaamine on väga hea.

Tootmises on meil igast tegelasi ikka – iirlased, indialased, uus-meremaallane, austraallased ja üks kutt kuskilt Aasiast. Muidu enamus on suht normaalsed tegelased, mõnel vahel jätavad kombed küll vähe soovida, või vahest lihtsalt lõunamaallaste värk. Igatahes WC võiks osata vett peale lasta ja köögis enda tagant koristada, aga no see vist ka kasvatuse viga. Mõni mees tuleb jalutab lihtsalt kontorisse sisse, laseb kärtsu peeru ja siis on jube naljakas lihtsalt minema kõndida?! Usun, et Eestis on ka kindlasti selliseid tegelasi, pole aind ise veel kokku puutunud.

Melbourne elust veel nii palju, et enamuse aja oleme hostelis elanud ja see on kogemus omaette. Palju erinevaid rahvuseid, suhtumisi, pidusid, magamata öid – palju erinevaid emotsioone. Kokku olen viibinud juba umbes 5 erinevas hostelis. On paremaid ja halvemaid, kõik omamoodi huvitavad. Üks hostel – Elephant Backers – vot see oli küll igat pidi sitt koht, sinna ei soovita küll kellelgi minna. Võiks öelda, et odav peldik lausa. Põhimõtteliselt on maja küll Melbourne südalinnas ja väljas ok, aga seest on nagu suur hall, mille seinad ei ulatu laeni, umbes nagu kontor ja üheski toas pole isegi pistikupesa. Must, räpane ja kole, odav oli ainult, u 20$ öö.
Teised aga on ok olnud. Viimane koht Flinders Street Backers oli päris lahe. Tuba oli küll umbes sama suur nagu Eestis mul vannituba ja neljakesi ruumis, aga möllu pandi seal kõvasti. Ja kui otsid juhutööd, siis teiste bäkkeritega rääkides saab palju häid vihjeid, kust mida leida. Üks töökaaslane küll küsis: „Päris sitt vist võib olla hostelis elada, kui ise projekteerid majadele katuseid, elektrit jne?” :) – kohati on küll raske magada, sest inimesed käivad uksest sisse ja välja pidevalt, aga samas huvitav. Elu aeg küll ei tahaks seal elada, aga ajutiselt on päris lahe. Mõni on küll öelnud, et päris segane ikka olen, et seal elan, aga mis siis. Kusjuures saime paari tegelasega tuttavaks, kes on juba 2a hostelis elanud. Vot nii pikalt küll ei jaksaks.

Esmaspäeval 9. nob kolisme hostelist ära Windsori linnaosas asuvasse majja, saime seal omale ühe toa ja Annika sai teise. Tuba maksab 150$ nädal, mis pole ka just kõige odavam, aga juba pea 2 kuud olen elukohta otsinud ja no kauem enam ei jaksanud, nii et sai see ära võetud. Võrreldes hosteliga on tuba ikka väga suur, aga üldises mõistes ikka äga väike, tea kas 10m2 ongi. Ja no kuradi kõrge ikka, vast oma 3,2m. Eks sellest vast kirjutan edaspidi, kuidas meil seal majas läheb, praegu alles kolisime sisse. Annika blogis on natuke rohkem juttu sellest kuidas meil siin läinud on, ma ei ole ise nii palju jõudnud kirjutada: http://annikapaas.blogspot.com/

Mõned nädalad tagasi käisin ka kalal koos ühe Eesti kuti Taaviga, kes alles tuli Asutraaliasse. Tegime tripi Melbournest u 2h välja läände Lake Purrumbette äärde, mis asub väikelinna Campertown lähedal. Sõitsime sinna rongiga, edasi-tagasi pilet maksis 35$. Kohele jõudsime õhtu hilja ja no kuna Taavil polnud õlut kaasa võetud, siis käisime kohalikus pubis-poes uurimas, mida saaks osta. Saime siis pubist väga hea hinnaga Vene viina Russki Standart, 25$. Telgi panime ülesse kohe vahetult järve äärde ja enne magama minekut võtsime suurte kalade terviseks viina. Ette ruttates võin öelda, et seekord me kala ei saanud, aga saime mõnusa matka. Teise järve äärde kõndides võttis üks kohalik meid oma kastka peale. Kutil oli kaks kasti õlut kaenla all ja pakkus meile ka. No ega külmast õlles kuumal suvepäeval saa ära öelda, muidu tegime purgi lahti ja sõit võis alata. Tüüp viskas meid kohe vahetult järve äärde ja rääkis veel kus head kohad püüda, aga kala ikka ei saand.

Praegu ei tulegi kõik meelde, mida teinud olema ja näinud, eks kui aega saan, siis kirjutan jälle. Panin ka mõned pildid oma viimasest kalalkäigust ja matkast. Praegu ootan juba talvepuhkust, et saaks Tasmaaniasse minna.

Aussie life

2009-11-02T02:00:00.008+02:00

Yarra Trams - sõidavad kesklinna ja St. Kilda beach'i vahel. Vanemad trammid ikka teevad kohutavat häält kui rööpaid vahetavad.

Melbourne Cricket Ground ehk MCG nagu kohalikud ütlevad. Mahutab natuke üle 90 000 inimese. Austraalia jalgpalli finaalideks oli müüdud u 89 000 piletit, tõsiselt suur üritus oli. Samal staadionil oli ka Melbourne jooksumaratoni finish, kuhu ma kahjuks ei jõudnud :)

St Kilda park - siin elavad ka opossumid.

CBD - Central Businesse District keskäripiirkond ehk kesklinn, Bourke st.

Vaade kesklinnale MCG staadioni juurest.

Oktoobris toimus Herald Sun velotuur, millest ka Jaan Kirsipuu osa võttis. Esimese etapivõit läkski talle ja viimasel etapil, kus käisime ka meie Avega kaasa elamas, sai ta 5. koha.

Campertown - üks Victoria osariigi väikelinnadest. Ega seal suurt midagi peale selle kellatorni vaadata polegi. Campertown jääb linna läbiva Great Ocean Road'i äärde ja on ilmselt turistidele väikeseks peatuspaigaks. Ega seal suurt midagi ei toimunud ka.

Melbourne Aquarium - pole teine küll nii suur nagu Sydeney oma, aga ikkagi on palju vaadata. Näeb lähedalt haisid, pingviine, erinevaid kalu ja millimallikaid. Mõned öökeani kalad on ikka nii osavalt ennast ära peitnud, et esimesel vaatamisel on raske ülesse leida. Panen hiljem ka ühe pildi neist.

Crown Plaza - päkkeritele mõeldud infolehel oli kirjas. "Kui tahate leida armastust (mõeldi küll ühe öö oma) siis minge Crown kasiinosse.

Dockland - Yarra jõe ääres olev linnaosa, mis on praktiliselt kesklinn. Väga ilusad uued majad, kust avaneb hea vaade nii jõele kui Port Phillipi lahele.

Eildon Bondage

2009-09-26T07:08:00.002+03:00

Lake Eildon

2009-09-21T15:17:00.004+03:00

Lake Eildon asub 2h kauguse Melbourne'st. Ma küll läksin bussiga ja kohale jõudmiseks kulus 3.15h. Õhtul peale 6 sõidab linnast oma 40min vähemalt välja, sest kõik umbes. Lake Eildon paikneb Melbourne suhtes kirdes ning tee kulgeb sinna üle mägede ja läbi vihmametsade. Praegu oli küll vaatapilt kohati vähe nukker, sest eelmise aasta metsatulekahjud olid väga palju metsa maha põletanud, kaasa arvatud inimeste kodud, poed, autod. Vahepeal oli näha aind musti tüükaid, millele oli uus elu hakanud vaikselt peale kasvama, ja roostes autovrakke, mis olid metsa vahele maha põlenud.

Eildoni sõidab aind üks buss päevas, linnast lahkusime kell 6 ja peale 9 olime kohal. Jõudsine veel poest ühe siksbäki osta ja siis hakkasin järve äärde oma telki ülesse ajama. See oli omaette ooper, sest ostsin just uue telgi ja polnd seda varem kokku pannud. Aga panin ta ikka telefoni valgel ülesse, nii et telefon oli suus ja valgustus põles. Ühe inimesetelgi kokku panek ei võtagi tegelt kaua aega, suht lihtne oli, aga pimedas vähe ebamugav.

Hommikul ajasin ennast kell 6 ülesse. Vähe raske küll oli, kuigi olen juba selle 5.15 ärkamisega harjunud, viimased kuu aega juba seda teinud, aga ülesse sain. Öösel läks ikka päris külmaks, arvan, et mingi 5C vast oli. Ostsin küll magamiskoti, mille mugavus temp on +5C, aga ikka hakkas külm, nii et pidin endale paksemad riided selga ajama. Hommik oli väga ilus, järv oli paksu uduga kaetud ja tuulevaikne. Õhtul oli juba väga mõnus magama minna, sest taevas oli pilvitu. Kuna oli ka tuulevaikus, siis võis ilusti kuulda, kuidas suured vikerforellid käisid pinna putukat võtmas ja pärast mõnusa plärtsatusega vette kukkusid. Üritasin ka paar korda lanti loopida, aga edutult. Hommiku poole üritasingi rohkem pilte teha ja niisama ringi matkata.

Millegipärast on ikka jõed südamelähedased. Üllatuseks nägin jõe ääres ka jäälinde, koguni 2 ühel oksal, seda polnd veel varem Eestis näinud. Järve kohal nägin ka pääsukesi putukaid jahtimas, koidagi kodune tunne tuli kohe peale :)

Algul oli jõe ääres päris keeruline ringi jalutada, kuna maaomanikud olid aiad suht jõeni välja ehitanud ja siis tuli üle okastraadi ja elektrikarjuste ronida. Paar kohta olid ka sellised, mis olid tähistatud: "siin võib kala püüda" ja ilus matkarada läks jõei. Aga no eks nende kohtadega on ikka nii, et seal ju käib ka rahvast rohkem ja kala vähem. Põhiliselt liikusin Golbourne Riveri ääres, kuid korra põkasin ka Simson Creeki äärde. Proovisin ka seal kala püüda, aga ei midagi, päike hakkas ka juba järjest pähe paistma ja asi tundus päris lootusetu kala saada. Siis tuli üks onu Koolja, no ma ei mäleta mis tal see nimi oli ja kust ta pärit, Euroopast oli kuskilt (ma olin just ühe õlle enne seda joonud). Tegime vähe kalamehe juttu ja noo mida kurat. Kooljal oli kotis oma 2,5kg viker. Oli saanud selle nö ussiõngega, konksu otsas lõhemari, see pidi forelli eriti pöörde ajama. Et nüüd asi selgem, siis Austraalias võib forelli ussiga püüda ja ka põhjaõngega. Kooljal oli auto pagasnikus veel üks üle kilone jõeforell ja mõned väiksemad vikerid. Ise ta küll täpsustas, et marjaga ei tohi kala püüda, aga tal kama. No ma ei hakanud ka teda noomima seal. Peale seda läks endal mudugi veri keema ja kohe jälle ojakest spinninguga piitsutama. Aga ei saand ma midagi seal ojast, lisaks oli veel päris keeruline sinna ligi päseda.

Tegin vahepeal lõuna, sõin veitsa pastasalatit ja tegin ühe külma õlle lahti. Põris mõnus oli suurlinnast välja saada ja metsa all õlut juua. Kuna kala ei võtnud, hakkasin järve poole tagasi minema, et saaks rohkem ringi käia ja uusi kohti avastada. Tee peal sain veel kahe kalamehega kokku - isa ja pojaga, läksid ka järve äärde forelli püüdma. Viskasid mu poole tee peale ära, ma päris järveni ei tahtnudki minna. Süündusin siis jõe lähtme poole, mis algab järve paisust.

Paisu taga olid ka ilusad punased sildid, et 200m paisust kala püük keelatud ja trahv 2100$. Sinna polnudki plaan ronida. Liikusin paisust nii kilomeeter allpool. Minu õnneks hakkas vihma sadama ja päike kadus ära. Kohe oli ka veepinnal tegevust näha, üks viker käis putukat jahtimas. Sidusin oma BlueFoxi jõeforellivärvides nr4 tamiili otsa ja üritasin samasse kohta visata. Jõgi oli lähtme lähedal küllalt madal ja nr4 oli raske püüda, kuna see vajus põhja poole ja jäi igast vetikatesse kinni. Tegin aga paar viset samasse kohta veel ja otsas ta oligi. Jõgi oli aga igast murdnud puid nii täis, et suht raske oli kala kaldale saad, puges maha langenud puude alla. Rull kärises mõnusalt ja adrenaliin oli üleval. Sain kala suht kaldasse ja üritasin tamiilist tõmmates kala endale lähemale saada. Siis aga suutsin tamiili ära lõhkuda ja kala kukkus vette koos landiga. Kirusin juba ennast maapõhja. Aga kala kukkus vist uimaseks või krt teab, minema ta ei ujunud. Huppasin siis jalgupidi vette talle järgi. Muidu kätevahelt üritas ta minema saada, aga minu õnneks suutsin ta üle selja kaldale visata. Jalad olid küll läbimärjad, aga ise olin õnnelik. Tegin ka mõningad fotod kalast ja suundusin tagasi telgi poole. Rohkem väga ei viitsinudki püüda, kell oli juba 5 õhtul, väsimus hakkas peale tulema ja kala oli ka juba.

Viisin kala telki ära, vahetasin sokid ära ja läksin pubisse. Võtsin kohe ühe külma õlle ja fish & chipsi. Ei tea kas metsatulekahjude tõttu või ehk ongi linnast väljas hinnad nii kallid, aga tavaline kala friikartulite ja salatiga maksis 17$, mis mu meelest on ikka päris kallis. Linnas saab sama asja koos joogiga 9$. Alko poest võtsin veel uue sixpäki Solitost - õlle ja mohiito segu, külmalt oli päris mõnus suvine jook. Kuna suurt midagi enam teha ei osanu, tegin 2h und. Ülesse ärgates märkasin et järve äärde oli päris palju rahvast tulnud, nagu sügisel Narva jõe ääres kui lõhet püütakse, iga 30m peale üks inimene. Püük käiski enamjaolt põhjaõngedega, ma olin üks väheseid kes landiga püüdis. Nägin ka ühte ameeriklast, kes püüdis lenõngega, aga tema ei olnud sel päeval midagi saanud. Trehvasin veel sama isa ja poega, kes mulle küüti pakkusid. Poeg oli ka umbes kilose vikeri kätte saanud. Ja oi seda rõõmu - selline mulje jäi nagu poiss oleks oma elu esimse kala saanud, nägu oli ikka nii naerul ja ise oli paras rõõmurull :) Lahe oli vaadata. Chattisin seal veel paari kalamehega ja jalutasin siis tagasi telgi manu. Tegin veel paar õlut lahti, vahtisin natuke tähti taevas ja kobisin tagasi magama. Tahti vaadates tuli meelde, kui Sydnyes üks Eesti kutt küsis, et kas Suurt Vankrit polegi näha?! :D No tuju läks rõõmsaks kohe selle peale. Kobisin uskil 9 paiku magama, et hommikul vara üleval olla. Öösel oli küll raske magada, kuna külm hakkas kohati näpistama. Oleks pidanud ühe jäägermeistri ka vist ostma :)

Hommikul ajasin pool 7 paiku ennast ülesse. Järv oli jälle uduga kaetud, aga päris tuuline oli. Seadsin sammud uuesti jõe äärde. Kala eriti ei näinud ja kuidagi kahtlane tundus kogu üritus. Siis aga sain ühtede tüüpidega kokku, kes olid tund tagasi kilose vikeri saanud. Üritasin ka ise edasi. Toimuski üks korralik võtt, aga kala pääses minema. Üritasin edasi. Tuli järgmine võtt ja sain kala kaldale. Enda üllatuseks oli ladi küljes kuskil 20cm triibu, siin nimetatakse neid Redfin'ideks. Ahvenat võib püüda nii palju kui jaksad, forellil on 5 kala limiit. Golbourne jões elab lisaks ahvenale ja vikerile veel jõeforelli ja karpi. Üks kala oli veel, mida ei mäleta, nägi forelli moodu välja, üleni must aind. Forelli alammõõt on 35cm, ahvenal mõõtu pole. Ma lasin enda ahvena peale pildistamist tagasi.

Kuna jões kala väga ei võtnud suundusin tagasi järve äärde. Eildoni järv jaguneb kaheks või õigemini kolmeks. On Lake Eildon, Eildon Bondage (upper ja lower). Enamus püügist toimub lower bondage ääres. Seekord aga suundusin siis Lake Eildoni äärde. Telgi juurest tuli kõndida oma 3km ülessmäge. Järv ise on päris ilus ja kala püütakse enamjaolt paadist, aga ka kaldalt. Olin varem ostnud poest Eildoni järve kaarti, kus näidatud järvele ligipääsud ja kus kalastada saab. Suundusingi ühte nendest kohtadest. Kala suurt ei võtnud. Kuna päike oli päris üleval, siis kasutasin Meppsi üleni musta nr2 pöörlevat. Üks päris tugev võtt oli, tegu oli ikka suure kalaga, aga võtuks see jäigi, kätte ma teda ei saanud. Rohkem sel päeval võtte polnud ja suundusin tagasi telgi juurde, pidin telgi kokku kerima ja bussi peale suunduma. Kuna buss läheb aind korra päevas, siis tahtsin kindlasti õigel ajal bussijaamas olla. Jõudsingi oma 15min varem, tegin veel 3 õlut ja sõit võis alata :)

St Kilda Beach, Melbourne

2009-09-05T18:30:00.003+03:00

Mõned pildid St Kilda Beach'ilt.

Praegu ei oskagi kohe midagi asjalikku kirjutada, vihjeks aind nii palju:

www.melbournemarathon.com.au 42km :)

Kangaroo Hoppet, 25km, Falls Creek

2009-08-30T13:23:00.004+03:00

Parim stardinumber mis seni on olnud :)

Hoppeti rada. Parimal juhul mahtus 2 suusatajat kõrvuti. Kõrval olevas ojas olid vikerforellid (no nii lihtsalt vahepalaks).

Vaade Falls Creekile suht selge ilmaga.

Hoppeti müts.

Tulemused http://www.hoppet.com.au/

Hoppetile minek oli üks paras orgunnimine ja veelkord orgunnimine. Pileti ostsin juba Eestis ära, maksis ca 80$. Peale seda olin ka suht kindel, et käimata ma ei jäta. Bussipilet Melbournist Falls Creeki edasi-tagasi maksis 150$, oleks saanud ka auto rentida, aga 3 päeva oleks kuskil 500$ maksma läinud, seega sai buss valitud. Bussiga oli tegelikult päris hea sõita, sai ennast unustama panevat loodust nautida. Öömaja Falls Creekis maksis 110$ öö ja suusad nädalaks 130$ (enam-vähem korralikud suusad, kepid olid aind alumiiniumist). Natuke sööki ja õlut ka juurde ning kokku läheb maratonil käimine ca 600$ kui elad Melbournes - nii palju siis hindadest, kui keegi tahab tuleval aastal osa võtta.

Melbournest sai bussiga väga mõnusalt kohale, sõit kestis u. 6h koos väikeste söögipeatustega. Kui keegi peaks kunagi tulema, siis soovitan ka bussi võtta, kindalsti lihtsam ja mugavam kui autoga sinna ukerdada. Autoga minnes on mäe otsas parkimis probleem ja peab ilmselt mõned kilomeetrid jala veel kõndima. Bussisõidu ajal võis küll ennast ära unustada, sest vaated olid lummavad, isegi põlenud metsa oli huvitav vaadata. Victoria osariik ju sai eelmisel aastal kõige rohkem bushfire's kannatada ja kohalikud räägivad praegugi sellest. Oli näha juba kuidas uued taimed olid põlenud puudel kavama hakanud. Vahetult enne Falls Creeki olid tee ääres ka väga ilusad mägijõed, kus oleks tahtnud forelli püüda (ma tean et seal on :)). Jõed-ojad kulgesid orus suurte sõnajalgade ja eukalüptipuude vahel ning kohati võis punaseid papagoisid puuotsas istumas näha - hea meelega läheks kohe sinna tagasi.

Falls Creekis peatusin Alpha Lodge's, päris kenakeses mägimajas. Ainus asi selle majakese juures oli jama, et toas oli üks pistikupesa, aga elas üle - saigi rohkem õllele peale maratoni keskenduda. Võrreldes igasugu hosteli köökidega, oli seal päris korralik puhas köök ning minu üllatuseks ka saun, kus peale maratoni 2h istusin, sest siin naljalt sauna ei pääse.

Eelneval õhtul käisin rajal suuski proovimas. Suusatunnetusest oli asi ikka väga kaugel, selline tunne oli, et poleks nagu kunagi suusatanud ja keegi oleks joodiku rajale lasknud. Peale mõnda kilomeetrit ukerdamist läksin hostelisse tagasi, sest ega see viimane ukerdamine nagunii midagi enam päästa. Saingi pärast veel mõned fotod rajast ja ümbrusest teha.

Võistluspäeval oli ilm ikka selline, mida ei oleks osanud ka unes näha. Sadas paduviha, müristas, tuul oli rohkem kui 20m/s ja nii tihe udu oli, et kämpingu aknast järgmist maja ei näinud. Esimene mõte oli küll selline: "kas nüüd peab 42km suusatamist nautima?" Õnneks jäi vihm vahetult enne starti järgi ja sai kuiva nahaga rajale minna, kuigi tuul oli selline, et kepid pidi maas hoidma, muidu oleks ära lennanud. Õnneks sain päris eest startida ja sain mõningat aega teiste tuules sõita. Esimene ringi oli ehk 15km kuskil ja minu tappis see ikka väga ära. Algul oli päris kõvasti mäkke ronimist ja hinge tõmbas väga kinni kohe. Ilmselt on selle kõrguse peal isegi õhk vähe hõredam. Kätes polnud ka si**i jõudu, kohati oli selline tunne, et jään seisma. Jooksmisest on küll jalad tugevad, aga tõusu peal on ikka kõvasti käte jõudu vaja. Peale mäest ülsse saamist tuli korralik laskumine, kus lootsin end koguda, aga nähtavus oli heal juhul 20m ja kordagi ei saanud ennast lõdvaks lasta. Järgmisel laskumisel oli ka suurem kukkumine, sest nähtavus oli nulli lähedane ja rada väga hüplik. Minu ees oli 6 inimest pikali, tulin just suure hooga mäest alla ja kuhugi polnud ka pöörata, nii et kukkusin sinna samasse hunnikusse. Püstisaamine võttis kõvasti aega, imestasin et suusad terveks jäid, sest jalad olid suht risti all. Õnneks ei löönud ennast kõvasti ära. Peale seda kukkumist hakkas rada ka rohkem alla mäge minema ja sai ennast natuke kogutud ja enesetunne läks paremaks. Unustasin küll vahepeal mainida, et peale starti hakkas jälle kõvasti vihma sadama ja sokid-kindad oli läbimärjad juba poole maa peal.

Peale esimese ringi läbimist oli küll tunne selline, et kui teine samasugune ring tuleb veel sõita, siis tagasi küll ei jõua. Õnneks oli järgmine ring kergem, suht lauskmaa või siis väiksemad lauged tõusud. Teisel ringil läks ka enesetunne peale joogi saamist paremaks ja sai juba korralikult sõita. Ainus halb asi oli et rajal puudsid kilomeetri märgid ning ei teadnud kuna lõpp tuleb. Kella järgi vaatasin, et olen 1:15 rajal olnud, järelikult ei saa finish kaugel olla, aga ka joogiandjad ei teadnud palju lõpuni on???! - väga imelik. Peale seda otsustasingi, et ei hakka tõmblema ja sõidan ühtlase tempoga lõpuni. Finishis laskumisel võitsin veel nr 131 sellega et sõitsin tuules ja hüppasin enne lõppu seljatagant välja :D Vahepeal sõidu ajal oli küll tunne, et puusuuskadega 60 aastased härrad lähevad mööda, ilmselt nii see ka oli.

Kenneth Koosma, kellega samas kämpas olin, sõitis ka oma poolplastik suuskadega minust kiiremini, kuigi oli rajajulgestajale vahepeal patsu löönud ja suht kergelt kogu üritust võtnud :) Ses mõttes igati kõva tulemus, 5min minust kiirem.

Kokkuvõttes võin öelda, et tundus 2x raskem kui 63km Tartu Maratoni, ilmselt oli liiga lühike minu jaoks :) Ja Eestis on ikka korraldus isegi Alutaguse Maratonil 3x parem, Tartu Maraton on ikka kohe omaette klass. Samas kogemus oli selline, et tasus igati käimist ja kui võimalus oleks, tuleks ka teinekordki. Kohalikud ütlesid, et oli kõige hullem ilm, mis saab ültse Falls Creekis olla ja see oli Hoppeti päeval. Järgmine päev oli juba väga väga palju lund ära sulanud ja seega korraldajate poolt igati hea tulemus, et Hoppet ültse toimus.

Hoidsin ka suusakleepsud alles (ei pannud neid rendikatele peale), et kodus enda suuskadele kleepida. Nüüd tuleb jääda järgmist Loppetit ootama, vahest järgmisel korral kodule lähemal.

Nothing between

2009-08-23T13:19:00.002+03:00

My training plan for Kangaroo Hoppet 2009

2009-08-16T14:40:00.001+03:00

Nüüd jääb veel umbes 3 kuud Kangaroo Hoppetini (29.august, Falls Creek). Olen siin püüdnud ikka hoolega trenni teha. Püüan siis oma treeningmahud siia kirja panna, rohkem küll endale vaatamiseks, et palju nädalas mahtu tuli.

Alustuseks nii palju, et praeguse seisuga on 148km joostud ja 5h 10min (100km) rulli trenni.

Esmaspäev 01.06.09 2h (ca 39km) rulli (sellest 6,5km paaristõuget) + 2km jooksu.
Teisipäev 02.06.09 2h5min (42,5km) rulli (sellest 8,5km paaristõuget)+ 8km ratast.

Kolmapäev 03.06.09 1h22min jooksu (15,3km).

Neljapäev 04.06.09 puhkepäev + 2 õlut

Reede 05.06.09 10km jooksu

Laupäev 06.06.09 7km matka Prandi jõe ääres koos kalapüügiga.

Pühapäev 07.06.09 puhkepäev.

...

Esmaspäev 08.06.09 39km rulli (sellest 6,5km paaristõuget).

Teisipäev 09.06.09 30km rulli+20min intensiivselt paaristõugetega mäkketõusu (kokku 2h).

Kolmapäev-neljapäev Tallinnas koolitusel.

Reede 12.06.09 18km rulli+ 15min intensiivselt paaristõukeid, max pulss 181. (kokku 1h 15min).

Laupäev 13.06.09 kalapüük-matk 3h

Pühapäev 14.06.09 36km rulli (1h46min)+15min jõutrenni.

...

Esmaspäev 15.06.09 10km jooksu (sellest 7x100m kiirendust, pluss viimane ring kiirelt) + 40min jõutrenni.

Teisipäev 16.06.09 17km rulli, rahulikus tempos.

Kolmapäev 17.06.09 45,5km rulli (sellest 6,5km paaristõukeid).

Neljapäev 18.06.09 45min jõutrenni

Reede 19.06.09 45min jõutrenni

Laupäev 20.06.09 6km rulli

Pühapäev 37,5km rulli, 2h5min
...

Esmaspäev 22.06.09 vaba

Teisipäev 23.06.09 11km jooksu (10km aja peal, 48,03min).

Kolmapäev 24.06.09 vaba

Neljapäev 25.06.09 42,5km rulli, 2h5min.

Reede 26.06.09 10km jooksu+30min jõutrenni

Laupäev 27.06.09 20min jõutrenni

Pühapäev 28.06.09 7km jooksu

...

Esmaspäev 29.06.09 32,5km rulli, 1h45min.

Neljapäev 02.07.09 37,5km rulli

...

Austraalias

Teisipäev 07.07.09 45min jooksu.

Kolmapäev 08.07.09 45min jooksu.

Neljapäev 09.07.09 52min jooksu, ca 8km

Laupäev 11.07.09 25-30km fotomatk, 9h.

Pühapäev 12.07.09 44min jooksus, ca 8km.

...

Teisipäev 14.07.09 45 min jooksu, ca 8km

Neljapäev 16.07.09 45min jooksu, ca 8m

Laupäev 18.07.09 1:34 jooksu, ca 16km.

Pühapäv 19.07.09 39:55 jooksu, ca 8km.

...

Teisipäev 21.07.09 47min jooksu, ca 8km

Kolmapäev 22.07.09 1:27 jooksu, ca 16km

Neljapäev 23.07.09 43min jooksu, ca 8km

Reede 24.07.09 50min jooksu - intensiivselt mäkketõusu.

Laupäev 25.07.09 50min jooksu, ca 10km.

...

Esmaspäev 27.07.09 1:30 jooksu, ca 16km + kiirendused, kokku 1:50.

Kolmapäev 29.07.09 37:39 jooksu, ca 8km (senimaani kiireimring).

Laupäev 01.08.09 1:31 jooksu, ca 16km + kiirendused.

Pühapäev 02.08.09 43:00 jooksu, ca 8km + 0,5h jõutrenni

...

Teisipäev 04.08.09 43:00 jooksu, ca 8km + 3x100m kiirendusi.

Kolmapäev 05.08.09 1:29 jooksu, ca 16km.

Neljapäev 06.08.09 45 min intensiivset jooksu mäkke.

Reede 07.08.09 43min jooksu, ca 8km

Pühapäev 09.08.09 2:12 jooksu, 24km - seni elu pikim jooksudistants.

...

Esmaspäev 10.08.09 43min jooksu, ca 8km.

Neljapäev 13.08.09 43min jooksu, ca 8km.

Reede 14.08.09 1:26 jooksu, ca 16km.

Pühapäev 16.08.09 37:25 jooksu, ca 8km (seni kiireim aeg).

...

Esmaspäev 17.08.09 1:27 jooksu, ca 16km.

Teisipäev 18.08.09 jõutrenn, 600 kõhulihast + erinevad kätekõverdused.

Kolmapäev 19.08.09 43min jooksu, ca 8km.

Laupäev 22.08.09 2:05:40 jooksu, ca 24km (10km=40:20, 16km=1:22).

Sydney - Melbourne - Sydney

2009-08-14T06:29:00.002+03:00

Ülemisel pildil Yarra jõgi, alumisel Melbourne kesklinn.

11-12 august tegime tripi Melbourne, käisin seal ühel tööintervjuul projekteerija kohale. Kuna käisime autoga, siis tuli küllaltki pikk reis, kokku 1950km. Minnes läksime mööda kirteed ja aeg möödus küllaltki kiiresti, sõitsime Sydneys Melbourne u 11h. Mööda kiirteed oli hea lihtne sõita, 115 peale ja püsikiirusehoidja tööle. Vahepeal sõitis Annika ka, kui mul jalad väga ära juba surid, ja sai väga hästi hakkama. Vahepeal naised magasid ja siis nägin mina esimest korda looduses kängurusid. Peale seda saingi aru, et nüüd olengi Austraalias. Tee ääres oli iseenesest känguru laipasi päris palju. Vahepeal olid tee ääres ka sildid " Koalas next 20km", aga ma ei näinud küll ühtegi. Sellise kiiruse pealt on neid muidugi raske puu otsas näha ka.

Melbourne sisse sõit oli küllaltki keeruline ja ilma Tom-Tomita, oleks küllaltki halb olnud. Jõudsime muidugi ka tipptunnil, mis tähendab et 10km võib sõita pea tund aega. Õhtul oli küll linnas ilm ilus, aga jõudsime nii hilja, et kui jõudsime asjad hostelis lahti pakkida ja uuesti linna peale, oli väljas juba pime. Valges ühtegi pilti ei õnnestunudki teha. Teisel päeval oli aga praktiliselt terve päev udu ja polnd ka linnas midagi pildistada.

Tagasi sõitsime mööda Princess Highway'd. Väga ilus ja mõnus käänuline tee läbi vihmametsa. Kohati oli tunne nagu sõidaks muinasjutumetsas, häti kõrged puud olid mõlemal pool teed ja liikuda sai ehk 70km tunnis. Kohati sai ka kiiremini sõitda, aga kuna vihma sadas ja kell oli täiesti pime, siis kihutada väga ei riskinud. Vahepeal sõitsime ka mööda Snowy Mountains Highway'd, kõige kõrgem punkt oli üle 1100m. Päeval oleks saanud seal ka kindlasti ilusaid pilte teha, kuid öösel polnud suurt midagi näha, ikka kohe väga kottpime oli.

Sõitsim ka läbi väikeste linnade Narooma, Batemans Bay, Ulladulla. Tahtsime päeval ühes väikeses linnas kell 4 sööma minna, aga kõik kohvikud olid kinni, lõuna oli ja kokad olid koju läinud. Sööma me ei saanudki ning Annika tegi autos võileibasid. Hiljem, kui kell oli pool 8 õhtul ja Naroomasse jõudsime, oli selline tunne nagu terve linn oleks lukku pandud. Nüüd saan aru kust see väljend pärit on. St tee ääres olid mõlemal pool baarid, kohvikud, poed, elumajad jne aga kõik olid kinni ja tänavate peal ei kõndinud mitte ühtegi inimest ja sõna otseses mõttes mitte kui kedagi. Selline tunne oli nagu tegemist oleks Ghosttowniga ehk kummituslinnaga.

Koju jõudsime alles pool 3 hommikul. Tagasitee tuli kuskil 200km pikem ja sõitsime umbes 14h seda. Peale seda sõitmist olin ikka paras puunuku küll, kõik kohad olid kanged ja silmad punased peas. Mööda seda rannikut kulgevat Princess Highway'd tahaks kunagi päeval sõita, sest seal oleks tõesti palju vaadata.

Blue Mountains

2009-08-05T15:19:00.004+03:00

Blue Mountains'i turistilõks, ehk Three Sisters. Ilm pildistamist ei soosinud, päike oli kõrgel üleval ja hästi tuuline oli. Kui kunagi rohkem aega on, siis ehk jõuab alla orgu ka minna.

Miks Blue Mountains ja miks kõik nii sinine? Sest all orus on eukalüptipuud, mis eritavad õliaure.

Kaugelt vaadates tundub justkui oleks sudu oru kohal.

Lake Lyell

2009-08-03T15:27:00.006+03:00

Kliki pildile, et täissuuruses näha!

Täna käisime Blue Mountains'is ja Lyell'i järve ääres. Esimest korda Austraalias olles tuli selline tunne peale, et olengi Austraalias, juhtus vahetult peale seda kui nägin tee ääres esimest känguru laipa. Syndeys olles ei saa täpselt arugi, kus olen, suurlinn ju ja ega päris sellist Austraaliat välja tulegi, kuna hästi palju eri rahvusest inimesi on. Maakohas aga meenusid Mäklaudi tütred :D

Naistele ka suur AITÄH, et mind liiklusõnnetusest ära päästsid!!! Tahtsin ju teha parempööret eestimoodi, ehk vastassuunda ja nii et vaatasin ainult vasakule. Õnneks sain ikka viimasel hetkel pidama :)

Berowra Waters

2009-08-02T04:00:00.006+03:00

Sain nüüd ka esimest korda siin kalal käidud ja käe ka valgeks. Praegu ei oska küll öelda veel, mis kala ma sain, peaks olema Greyfish, aga pole päris kindel. Koha nimi oli siis Berowra Creek, jääb Pennant Hillsist kuskil 25km kaugusele. Väga ilus koht ka matkamiseks ja pikniku pidamiseks. Selle jõe äärest läheb mööda ka Great North Walki matkarada.

Sydney

2009-08-02T03:55:00.004+03:00

Seekord kõndisin jala üle Harbor Bridge ja oli aega natuke rohkem pildistad. Esimesel pildil siis Sydney kesklinn öösel ja teisel pildil teisel pildil ooperimaja päikeseloojangu ajal.

Moonsmile

2009-07-27T14:22:00.002+03:00

Vahepeal pole suurt midagi juhtunud, pole nagu kuhugi eriti jõudnud. Vahepeal panin tähele, et kuu paistab siin veits teistmoodi, vahepeal oli päris ilus naeratus tal. Kahju ainult et korralikku statiivi pole. Siit majast mingi kökatsi leidsin, aga see on hullem kui mu vana Welblon ja kui kaamera peale tõstsin, siis tundus et murdub kohe ära.
Opossumit pole ma veel ikka näinud. Üks päev siin aias oli üks, aga pani enne plehku kui ma kohale jõudsin - ainult Avel õnnestus teda näha.

Täna käisin jooksmas ja nägin sellist asja nagu USA filmis - jäätiseautot :D Sõitis siin pimedas ringi ja keegi peksis jubedalt kella, nagu tulikahi oles valla. Peaks nüüd mõni õhta sinna tee äärde ennest valmis panema ja ise ka ühe kookoni ostma.

Täna õnnestus meil veel endale auto välja kaubelda, ehk nüüd jõuan mingi aeg kalale ka. Nädalavahetusel plaanime Blue Montan'sile minna, teha väikese matka, ehk siis õnnestub mõni pilt ka saada. Ehk kui kunagi siin tööle saan, siis saan ka normaalse statiivi osta.

The Look

2009-07-16T14:45:00.005+03:00

Patterns

2009-07-14T16:05:00.003+03:00

Great North Walk

2009-07-11T14:12:00.004+03:00

Täna tegin ühe pikema matka, 9h. Hommikul kell 6 ülesse ja kell 7 minema, kell 16.00 jõudsin tagasi. Raskusaste oli matkal sama nagu oleks Kebnekaisel käinud, pidevalt üles-alla ronimised, kõrguste vahega kuni 60m. Jalad võttis ikka päris läbi, sest kaasas oli ju fotokott ka täisvarustusega, pluss söök-jook ja kilekas. Kilometraazi poolest tuli ehk nii 25-30km. Siin siis ka mõned pildid sellest matkast.

West Pennant Hills

2009-07-10T11:46:00.001+03:00

Vaade West Pennant Hillsile - siin me siis elamegi, all orus. Mäkke tõustes on kõrguste vahe 60-70m.

Sindi enne vihma

2009-07-09T08:36:00.002+03:00

Austraalia?

2009-07-08T10:32:00.008+03:00

Tegelikult pole mulle veel ikka päris 100% kohale jõudnud, et Austraalias olen. Aga natuke siis elust siin:

Elame kohas nimege West Pennant Hills, Highs rd 44. Asub see kohake Sydneyst ca 30km ja bussiga sõites kulub kohale jõudmiseks u 1h. Nagu ka nimi ütleb, on see koht hästi künklik, võiks öelda et kuppelmaastik. Nt kui minna poodi, mis asub 2km kaugusel tuleb oma 4-5 korda läbida tõusu, mis on võrreldav Tartus Jakobi mäega ja sinna otsa veel riiamäe tõus.
Käisin ka jooksmas siin eile. Üks tõus on siin nii 500m pikk ja sama tõusunurgaga nagu Jakobi mäel, proovisin 2x ülesse joosta, aga päris lõppu ei jõudnudki. Veerand maa peal oli juba pulss 180. Lõpuks sain oma 45min ikka joostud.

Elu on siin ikka mõnusalt pahupidi. Selleks et mitte surma saada, peab ikka paremale enne vaatama kui vasakule, enne kui teed ületada. Mõistus teab küll seda, aga harjumus on nii suur, et ikka kipun enne vasakule vaatama. Natuke harjumatu on ka praegu see, et kell 17.15 on juba täielikult pime. Ja kuna on talv, siis ilm on muutlik ja öösel jahe. Täna öösel oli nt ainult 3C sooja. Päeval on vilus nii 10C ja päikese käes saab vabalt T-särgi väel olla.

Üleeile oli meil nö asjalik päev. Käisime pangas, avasime endale konto nr ja tegime netipanga. Veider on ka see, et kell 4 pannakse enamus asutusi siin juba kinni. Jõudsime küll panka õnneks natuke varem, aga minema saime 5 ajal. Pangatöötaja oli meiega ääretult lahke ja passis omast ajast seal ilusti üle. Eestis vist oleks ammu juba öeldu, et tule homme tagasi või siis oleks ääretult ärritunudu inimesega pidanud suhtlema. Saime ka selle naise kohta juba nii palju teada, et on pärit Albaaniast ja 2 lapse ema, üks kodus haige. On juba 11a siin elanud. Rääkisime temaga veel igast pudist-padist, millest Eestis ilmselt võõraga kohe küll ei räägiks, sest keegi ei viitsiks :)

Telefoninumbrid saime ka tehtud, Vodafone kõnekaardi. Kujutage nüüd ette, et Eestis ostad ilusti R-kioskist kaarti, pistad telefoni ja räägid. Siin, et telefon tööle saada pead olema ikka väga kannatlik. Tööle saamiseks on 2 võimalus, kas netis või siis helistad. Proovisin muidugi algul netis teha. Protsesse on umbes sama nagu taotleks viisat, kõik isikuandmed kirja jne. Peale seda kui olin kõik ilusti ära täitnud, ütles et minu applicationile ei saa praegu kinnitust anda. Helistasin siis sinna abiinfosse. Ega siin ei saa kohe inimesega rääkida, vaid robotiga. A robot ju kurat ei saa aru, kes see Ehasalu on. Peale seda kui olin 2x helistanud (2x katkes kõne ära) ja 3x oma ees-ja perekonnanime spellinud, ütles robot:" ühendan sind oma kaastöötajaga". Ma mõtlesin et mida kurat, nüüd pean teise robotiga rääkima, aga õnneks oli päris INIMENE :) Kohalikud eestlased siin rääkisid, et nemad pole veel päris inimesega rääkida saanud. Peale seda saime asjad jutti, lasin kohe Avele ka aktiverimise ära teha. Annikal õnnestus kuidagi netis tehtud saadud. Peale seda pidi veel korra robotile helistama, et vaucheri nr öelda. Eelmine kõne oli selleks, et ainult sim'i aktiveerida.

Kui juba siin kohalikest eestlastest rääkida, siis meiega elavad veel 3 noort Eesti kutti - Hannes, Kert ja Ken. Lähevad küll kuu aja pärast Eesisse.
Maja on meil suur ja basseiniga (vesi on praegu 5C, kannatab aind korra peale jooksmist sissehüppamist). Meie elame suuremas tiivas, nemad natuke väiksemas. Maja kuulub ühele Eesti väliseestlasele Ilole. Tänu Pille-Riinule me selle koha saime, selle eest many tänks! :) Me olime ennast tegelikult juba hosteli mõttega harjutanud. Praegu on ikka ikka väga pro.

Internet on siin ikka suht algeline. Tegime endale need 3G mälupulgad, kuhu käib sim sisse. Kiirus on suht si**. Ses mõttes, et kui kodus oli 12Gb ühendus, siis praegu on tunne nagu oleks modemi küljes. Maksmine käib mahu järgi. Praegu ostsime endale 2GB mahtu, oli vist 49$. Wifi on siin suht olematu, Sydney kesklinnas vist oli McDonaldsis lausa olemas.
Telefoni levist pole mõtet väga rääkida. Võin öelda, et igas Eesti rabas on levi parem kui siin Pennant Hillsis.

A, lahe asi on see, et meil on oma aias sidrunipuu, millel on ilusad sidrunid küljes. Et kui nüüd gini toonikuga teeme või siis tekiilat, pole vaja poodi minna :P
Vein on siin norm hinnaga, õlu on küllalt kallis Eestiga võrreldes. Sixpäkk oli vist mingi 14 doltsi.

Kuramuse kehvasti läks muidugi Riia lennujaamas, kus ma pidin oma sünnipäevaks saadud Smirnoffi nr 21 maha jätma, sest kilod olid üle. Ses mõttes on see odavlend ikka pas*, et aind 15kg võib kaasa võtta. Mul oli 20kg suures pagasis ja 10kg fotokott+läpakas. Õnneks saime talvejoped selga aetud ja osa asju veel käsipagasisse ja siis näitas kaal 15,9kg :P Oleks 100g raskem olnud, tulnuks 15 euri juurde maksta (esimene kord saadetigi ümber pakkima või oleks pidanud maksma).

Teine kehva lugu juhtus Hong-Kongis. Ma teadsin, et neil seal on alko hea hinnaga. Läksin poodi, võtsin juba kilo Smirnoffi (liitrine pudel on 175eeku), panin pudeli lauale ja siis nägin - Austraaliasse ja Usasse Hong-Kongist jooke viia ei saa. Te ei kujuta seda pettumust ette....tsiisas.
Läksin ostsin siis lennujaama baarist 2 Tsingtao õlut, 110 kongi dollarit 2 0,33 pudelit.

Muidu maale pääsesime ilusti, isegi suuremast jäjekorrast saime mööda ja keegi kohvrisse ei vaadanud. Nüüd on vaja veel tax numbrid teha, et tööle saada. Täna andsin siin ühele jorsile oma numbri. Pidi nõbu käest küsima, et ehk saan kuhugi lattu tööle. Väga lootust ei hellita, aga asi seegi praegu. Ega see nädal ei viitsi väga ponnistada kah, puhkus ka ikkagi ju:)

Eile käisime ühe Eesti kuti Indrek Ott'iga merel kruiisil. Tegin siis Harbo Bridge'st ja ooperimajast ka paar pilti. Püüan lähiajal siia ka midagi ülesse panna.

Muidu ümbruskond on siin ilus, a la nagu meeleheitel koduperenaistes - väikesed aiakesed madala muruga, palmid ja papagoid. Tegin paarist linnust pilti ka. Panen pärast suurema monitori läpakale külge, siis saab pilte paremini töödelda.

Homme teeme koristuspäeva. See maja oli siin paras seapesa ikka kui siia saabusime, jõhker tolm. Ahjaa, siin on ju nii, et saapaid jalast ei võeta. Võib olla kui siin põrandad puhtaks saame, siis teeme nagu kodus, aga praegu on nagu Usas - saabastega magamistuppa.

Läpaka klaver on ikka saast. Vabandust kui mõned trükivead on.

No worries

How much is the Fish?

2009-06-07T13:25:00.007+03:00

Ilmselt parim kalalkäik mul seni ültse, 4 mõõdus forelli, suurim siis 40cm. Võtte oli kõvasti, kokku sai tagasi lastu üle 10'ne forelli, üks nendest oli mõõdus. Suurimal kalal oli kõhus 7 ogalikku ja ikka haaras veel lanti (tegija siis seekord BlueFoxi nr.3 jõekas), teistel väiksematel olid puruvanad kõhus. Kokku tuli kogukaalu minu kaladel vedrukaaluga 2,1kg. Weix püüdis see õhtu suurima, 1,4kg forelli. Sellest jäi küll kahjuks pilt tegemata. Weixil käis veel öösel üks koll ka otsas, tema sõnul nii 2-3kg vahel. Hiljem läksid kõik kalad suitsu ja ilmslet peale suitsulesta on see parim :P
Imeline oli see õhtu vaadata, kuidas kalad putukat haarasid veepinnalt. Üks kala mille sain (38cm), käis pea jagu pinnal. Hiljem tegingi samasse kohta heite ja otsas ta oligi. Selliste kalal käikude nimel tasub isegi teise Eesti otsa sõita ja 500 eegune kalastuskaart osta :)

Brown trout

2009-05-24T21:04:00.003+03:00

Mõnikord on nii, et võib sada korda vihastada enne kui kala saad... aga siis kui ilus kala landi otsa jääb, kompenseerib see eelneva kahekordselt :) Kalal pikkust jälle 40cm.

Stitchwort

2009-05-22T09:40:00.000+03:00

Käisin siis Tatras ja jäi sihikule üks tähthein. Proovisin siis natuke teistmoodi seekord pildistada.

Araschnia levana

2009-05-17T22:00:00.004+03:00

Kuna 3.juuli on plaan ära Austraaliasse sõita ja seal hakkan kindlasti pildistama, siis hakkan edaspidi piltide alla ka natuke pikemalt kirjutama - kus tehtud, mismoodi jne, et väike bloginurk kaa minu ja meie (Ave, Annika) tegemistest AU's.

Pildistatud päeval Kirna matkarajal. Minu esimesed makrokatsetused siis, loodetavasti tulevikus tulevad veel paremad fotod :)

Metallic fly

2009-05-16T22:12:00.003+03:00

See kärblane istus söstrapöösa peal. Pidi olema "sinilihakärbes", aga päris 100% ma selles veel kindel pole, eks aja jooksul saan täpsemalt teada.

Swallows

2009-05-14T08:48:00.001+03:00

Hard work

2009-05-12T09:24:00.002+03:00

Baltic Sea

2009-05-12T09:24:00.001+03:00

Estonian winter

2009-05-12T09:23:00.002+03:00

Perfect lake

2009-05-12T09:23:00.001+03:00

Cold beer

2009-05-12T09:22:00.000+03:00

Fastwalker

2009-05-12T09:21:00.000+03:00

Ring of the Lords

2009-05-12T09:14:00.000+03:00

Woodchoppers, Kanepi

2009-05-01T23:21:00.000+03:00

Birch beer

2009-04-28T23:15:00.000+03:00

Hepatica

2009-04-25T23:51:00.000+03:00

Smoothness

2009-04-23T22:41:00.002+03:00

Brown trout, 42cm.

2009-04-23T22:24:00.001+03:00

Small river near Tartu, 22.04.2009

2009-04-23T22:17:00.001+03:00

Under blanket

2009-04-17T13:10:00.002+03:00

The Eye

2009-04-17T13:09:00.000+03:00

Bonfire

2009-04-17T13:08:00.000+03:00

Fishing

2009-04-17T13:07:00.001+03:00

Spring squirrel

2009-04-02T18:01:00.004+03:00

Orchid

2008-11-13T23:51:00.004+02:00

Orchid

2008-11-13T23:49:00.001+02:00

Estonian swamp in fall

2008-11-13T23:47:00.001+02:00

Autumn

2008-11-13T23:45:00.002+02:00

Moss panorama, 7 frame.

2008-11-13T23:42:00.001+02:00

Pinetrees

2008-11-09T22:57:00.004+02:00

Old cross-beam cabin

2008-11-09T22:52:00.001+02:00

In the woods

2008-11-09T22:49:00.003+02:00

Fishing at night, Tartu.

2008-10-27T22:20:00.002+02:00

Mushroom in Kakaerdaja bog

2008-10-27T22:13:00.002+02:00

Mudpool in Rotorua, New Zealand

2008-10-25T23:10:00.002+03:00

Waiotapo Champagne pool, Rotorua, New Zealand

2008-10-25T23:00:00.001+03:00

New Zealand fur seal

2008-10-25T21:54:00.002+03:00

River Emajõgi, Tartu, Estonia. 8 frames.

2008-09-27T22:16:00.004+03:00